Eestlaste laulukultuur kõnetas šveitslannat sügavalt

0
105

FOTO: Tiina Pintsaar

 

Sabine Burger avas 31. augustil oma fotonäituse Eesti Majas, kus on kasutatud fotosid tema raamatust ”Laulan laevatäie”.

Eesti Kultuuri Koondise esimees Ivar Paljak tervitas kõiki kohaletulnuid ja tõi väga toreda üllatusena esile, et Šveitsist pärit fotograafiga saab rääkida eesti keeles ning et Sabine eesti keel on aktsendivaba. Ivar tuletas meelde kohaletulnutele, et Sabine on kontserdi- ja teatrifotograaf ning loob seetõttu sideme fotode ja laulu vahel.

Sabine Burger rääkis, et tema tee Eestisse sai alguse tegelikult Rootsist. Ta soovis tulla Rootsi vahetusüliõpilaseks ning õppis selleks isegi rootsi keelt. Ta jäi aga oma taotluse esitamisega hiljaks ja kõik kohad olid juba täis. Kuna Eestit siis ei teatud pakuti talle seda maad, sest seal oli kohti. Sabine ütles “jah”, sest tal polnud mingeid eelarvamusi Eesti suhtes, miks sinna minna ei võiks ning tegi maailmakaardi lahti vaatamaks täpselt järele, kus Eesti asub. Mingit romantilist põhjust Eestisse minekuks polnud – elu tegi oma valiku.

Sabine õppis Tallinna muusikakeskkoolis Nõmmel 1998. aastal ja elas eesti peres. Koolis ütlesid talle õpetajad, et parem on vast kui sa koju tagasi lähed, sest ta ei saanud millestki aru – kõik käis eesti keeles. Tahvli peal seisis kirjas Kreutzwald – see vast pidi midagi tähtsat olema. Tema eesti pere viis ta lauluväljakule ja ta sai aru, et see on eestlaste jaoks tähtis paik. Pool ERSO orkestrist õppisid koos temaga tol ajal – kultuur oli see, mis Sabinet huvitas ja fotoaparaat sai tema vahendiks selle edasi andmisel.

Raamat “Laulan laevatäie” oli 2-aastane projekt – umbes paar kuud veetis ta Eestis ja siis läks tagasi Šveitsi materjale korrastama. Ja nii kordus see kogu aeg. Raamat nägi trükivalgust 2016.a. Kui alguses Sabine kuhugi kellegagi kokku saama läks, siis sooviti teha n.ö. üles rivistatud paraadpilti – kõik olid korralikult riides, küsiti, et kes kuhu seisma peab jms. Sabine soovis aga teha väga loomulikke pilte ja selleks pidi ta tihti tagasi minema mitu korda. Näiteks Kihnus olid esimest korda kõik naised rahvariietes, kuid teisel korral (kui nad ei teadnud, millal ta tuleb) vaid umbes kolmandik neist. Sabine fotodel laulavad inimesed köögis, sauna eesruumis, esindatud on Riiklik Akadeemiline Meeskoor ja loomulikult laulupidu, leidub fotosid erinevatest koorikooridest (nt. Narvas), aga ka joodikutest viinapudeliga laulu jorutamas. Ainuke, kellel Sabina lasi rahvariietes oma foto jaoks poseerida, oli Kihnu Virve. Sabine sooviks oli teha võimalikult elutruid fotosid.

Lisaks fotodele on raamatus ka laulusõnu. Kihnu Virvega koos valisid nad terve õhtu tema kaustikutest ühte laulu välja – Virve laulis ja Sabine kuulas. Lisaks laulusõnadele palus Sabine laulust ja muusikast oma elus kirjutada erinevatel Eesti kirjanikel – Lauri Sommer, Valdur Mikita, Eero Raun, Ly Seppel ja Kristiina Ehin olid nõus seda tegema ja nende tekstid ilmestavad fotosid.

Kui alguses oli Sabinel mõte teha raamat kahes keeles – eesti ja inglise või saksa – siis ühel hetkel küsis ta endalt, et kellele ta seda raamatut teeb. Kui eestlastele, siis peab see olema ainult eesti keeles ja pildivalik sellele vastav, kui välismaalastele, siis on rõhuasetus teistsugune. Ta valis, et teeb raamatu eestlastele ja seepärast on raamat ainult eesti keeles. Näiteks laulusõnu oleks olnud väga raske autentselt tõlkida teise keelde, samuti aga ka Valdur Mikita eestikeelset teksti.

Raamatu koostamisel tekkisid erinevad küsimused, näiteks kas inimene, kes viisi ei pea saab laulda? Üks mees kirjeldab raamatus, et ta nooti ei tunne, kuid laulab kooris. Üheks põhjuseks koori minekuks oli, et seal olid ilusad tüdrukud, kuid nüüd ütleb sisetunne, et ta peab laulma – ta laulab kuni ta elab! Kui rõõm ajab üle ääre, muutub see lauluks. Ka mure puhul aitab mõni viisijupp seda leevendada. Raamatut saab osta Eesti Kultuuri Koondisest (300:-).

Sabinele endale oli kõige paremaks tagasisideks raamatu valmimisel, kui selle esitlusel hakkas üks meesterahvas nutma. Raamatut on jagatud viimasel laulupeol peo dirigentidele kingituseks. Seda saab osta Eesti raamatupoodidest.

Edaspidi pakub Sabinele huvi veel tantsimise teema. Mine tea – äkki on see tema uue raamatu põhiteemaks!

Näitus jääb Eesti Maja kunstiruumis avatuks kuni 23. septembrini.

 

TIINA PINTSAAR

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here