Kaitseminister Jüri Luige Teise Maailmasõja 75. aastapäeva pöördumine

0
145

FOTO: välisministeerium

 

Täna (8. mail) möödub 75 aastat Teise maailmasõja lõpust Euroopas. Me mälestame kümneid miljoneid sõjaohvreid, kellest enamik olid oma koduriigi kaitsjad, agressorite ja okupantide käsku täitnud lihtsad sõdurid ning omavahel võitlevate osapoolte rahulikud tsiviilelanikud.

Eesti saatus Teise maailmasõja ajal ja selle järel oli eriti keeruline ja traagiline. Neutraalsus ei aidanud sõjast kõrvale jääda ning Nõukogude ja Saksa vahelduvaid okupatsioone vältida, sest totalitaarsed suurriigid ei austa rahvusvahelist õigust, ega väikeriikide rahuarmastust ja õigust iseseisvusele.

Saksamaa kirjutas lõplikule ja tingimusteta kapitulatsiooniaktile alla 8. mai õhtul 1945. aastal. Relvad vaikisid, enneolematu hävitus- ja tapatöö vanal mandril lõppes, kuid paljud rahvad Kesk- ja Ida-Euroopas ei saanud jätkuvalt vabadust nautida. Nad kannatasid Nõukogude Liidu repressioonide ja peale surutud kommunistlike režiimide all. Balti riigid langesid  1944. aastal juba teist korda nn “vabastajate” okupatsiooni alla.

Eesti on üks enim kannatanud riike Teise maailmasõja tagajärjel, kui me arvestame okupatsiooni tervikuna 1940. aastast 1991. aastani. Meie inimkaotused olid tohutu suured. Pea ükski pere ei jäänud puutumata. Sõja ajal langesid või jäid kadunuks paljud eestlased ja paljud teiste rahvuste esindajad. NKVD, Punaarmee või SS, tabasid süütuid inimesi maal ja merel, pimedates keldrites, metsas, rannas ja uputatud laevadel. Lisaks, Eesti jäi ilma kümnetest tuhandetest sõjapagulastest, massiküüditamiste ohvritest ja tapetud vabadusvõitlejatest.

1. jaanuaril 1945. aastal elas Eesti praegustes piirides 200 tuhat inimest vähem, kui enne okupatsiooni algust 1940. aastal. Eesti kaotas kümne aasta jooksul peale Teise maailmasõja algust – koos küüditamiste ja teiste ohvritega – pea veerandi kogu oma elanikkonnast.

Lääne-Euroopa tõusis sõja järel nagu fööniks tuhast. USA majanduslik toetus, kuid eelkõige muidugi nende endi pingutused ning Euroopa Liidu eelkäija, NATO loomine tõid Lääne-Euroopale pikaajalise rahu ja heaolu. Külm sõda peatas hävitava totalitaarse ideoloogia leviku läände. Eesti rahvas pidi aga oma Valget Laeva ootama pool sajandit kuni uus võimaluste aken avanes. Siis tõusime ka meie nagu fööniks tuhast, kui me võrdleme seda, milline oli olukord Eestis 30 aastat tagasi ja milline on ta nüüd.

Teine maailmasõda, kuid eeskätt sellele eelnenud ja järgnenud perioodid andsid Eestile väga selgeid õppetunde. Esiteks, geopoliitiline asend teeb Eesti iseseisvuse mõeldamatuks ilma demokraatlike liitlasteta, kellel on majanduslik ja sõjaline jõud. Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus ei ole meie jaoks üksnes paratamatu julgeolekupoliitiline valik. Me oleme eurooplased – see on meie ajalooline ja kultuuriline identiteet – mistõttu me kuulume loomulikult Euroopasse.

Teiseks, me peame hoidma kätt idanaabri pulsil, mis tähendab Venemaa arengu igakülgset ja pidevat jälgimist ja mõistmist, sest sõjalised ja nõndanimetatud hübriidohud ei ole kadunud ka pandeemia tingimustes ja ei kao ka peale seda, määramata ajaks. Eesti iseseivus on väga kallis ning tuhanded eestimaalased on selle eest oma elu või tervise andnud. Ma tänan veterane, kes on võidelnud Eesti iseseisvuse eest Eesti pinnal. Tänan ka neid, kes on võidelnud ja võitlevad Eesti julgeoleku eest käimasolevates rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. Langetan pea langenute mälestuseks. Me kaitseme Eestit igal juhul.

Ja lõpuks. Eesti ja teised NATO liitlased annavad endast parima, et Venemaad heidutada ja uut sõda vältida. Aga konflikt ei pruugi puhkeda ka Läänemere piirkonnas, vaid tuhandete kilomeetrite kaugusel, mistõttu teeb Eesti koostööd oma liitlastega ka Lähis-Idas ja Aafrikas.

Teise maailmasõja lõpu tähistamine toore sõjalise jõu demonstratsiooniga ei ole mõeldav läänelikus väärtusruumis. Meile pole samuti vastuvõetav sõjaga seotud ajalooliste faktide maha vaikimine, moonutamine või lausa ümberpööramine. Ei, Suurbritannia ja Prantsusmaa ei olnud Teise maailmasõja sepitsejad, Poola ei olnud selle sõja algataja. Ajaloolane Juri Dmitrjev avastas Stalini režiimi poolt mõrvatud tuhandete inimeste massihaua Sandarmohis – Karjala Vabariigis – ning tõi selle avalikkuse ette, nüüd ta istub “kurjategijana” vanglas.  Kreml on asunud selles, oma tavapärast taktikat jälgides süüdistama hoopis Soomet. See on täiesti lubamatu.

8. mai on eurooplaste ja põhja-ameeriklaste jaoks Teise maailmasõja tõttu oma elu ja tervise kaotanud inimeste mälestamise päev. 9. mai on Euroopa päev ning tuleb meeles pidada, et Euroopa Liidu ja selle eelkäijate loomise peamine põhjus oli rahu kindlustamine igakülgse koostöö, solidaarsuse ja sõbralike suhete abil.

JÜRI LUIK

Eesti välisminister

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here