Kas Eesti ühiskond on lõhestunud?

0
236

Ülo Vooglaid. FOTO: Varro Vooglaid

 

President Kersti Kaljulaid ütles 22. detsembril Eesti Rahvusringhäälingule (ERR) antud aastalõpuintervjuus, et „Eesti ei ole tegelikult lõhestatud“. Sotsioloog Ülo Vooglaiu hinnangul on reaalsus aga risti vastupidine, sest Eesti ühiskond on rängalt lõhestatud õige mitmel alusel.

“Esiteks on sügav lõhe maa- ja linnarahva vahel, kes elavad suuresti justkui erinevates maailmades. Maal on suuri piirkondi, kus ei ole enam elementaarset infrastruktuuri. Seetõttu on elu paljudes kohtades muutunud pea võimatuks. See annab väga teravalt tunda ka ühiskonna ühtekuuluvustunde lagunemise näol,” selgitas ta. “Ühiskond ei ole pelgalt majandus! Majanduse edenemiseks tuleb tegeleda kõige sellega, millest sõltub majandus. Rahuldavaks saavad kujuneda vaid süsteemsed käsitused.”

“Teiseks on sügav lõhe jõukuse alusel. Väike osa ühiskonnast elab jõukuses ja enam-vähem hästi läheb ühel kolmandikul populatsioonist. Samal ajal on kaks kolmandikku väga suurtes raskustes ja sellest suur osa lausa vaesuses. Keskmine palk, millele president viitas, on sama informatiivne näitaja kui haiglas olevate inimeste keskmine kehatemperatuur. Ainuüksi mediaanpalk on oluliselt informatiivsem näitaja, eriti kui seda vaadata ostujõu kontekstis,” toonitas emeriitprofessor.

Vooglaiu hinnangul on ühiskond raskelt lõhestatud ka rahvuslikul pinnal.

“Lõhestumine ei ole tingimata vastandumine, vaid ennekõike eraldatus, st. kontaktide, suhete, seoste ja kokkukuuluvustunde puudumine. Eeslased ja venelased elavad kõrvuti, aga enamasti ilma kokkupuutepunktideta. See tähendabki, et nende vahel on lõhe,” jätkas ta. “Lõimida ei saa kedagi. Võimalik on luua ja hoida koostööd, mille eelduseks on keele ja meele ühtsus.”

Neljandaks osutas Vooglaid ühiskonna lõhestatusele maailmavaatelisel alusel, avaldades arvamust, et see on aina süvenenud.

“Küllalt palju on neid, kes saavad aru, et mitmesuguste liitumistega on suurem osa riiklikust iseseisvusest loovutatud ja seetõttu ei nähta enam ka mõtet ühiskondlike küsimuste üle arutada, kuna otsused nähakse olevat ette langetatud lähtuvalt väljast poolt tulenevatest poliitilistest ja ideoloogilistest ootustest. Kõige hiljutisem näide sellest on ÜRO rändelepe.”

Viiendaks juhtis kolmel korral riigikogusse kuulnud Vooglaid tähelepanu lõhele rahva ja võimuringkondade vahel.

“Ühel pool on võimu juures olevad parteilised ja bürokraatlikud ringkonnad, teisel pool ülejäänud rahvas, kes tunneb end tõrjutuna ega näe võimalusi ühiskonna seisukohast olulise side kujundamises osaleda. Üldreeglina ei käsitle poliitikud ja ametnikud end rahva teenritena, vaid näevad rahvast tööjõu või muu ressursina, mitte kõrgema võimu kandjana,” rääkis ta.

Vooglaiu sõnul on sellises olukorras ühiskonna lõhestatuse eitamine väär.

“Mistahes probleemidest jagu saamise esmaseks eelduseks on nende tunnistamine. Seejärel saab asuda avastama, sõnastama ja avalikustama nende põhjuseid,” selgitas ta ja lisas, et soovmõtlemisel ei tohi lasta varjutada tegelikkust, sest “vastasel korral elame illusioonides, mitte reaalsuses”.

Lõpetuseks rõhutas sotsioloog, et ühiskonna lõhenemine on paratamatu, kui võimu- ja meediaringkonnad seavad kahtluse alla ühiskonda tervikuks siduvad väärtused ja põhimõtted, alates põhiseaduse alusideaalidest ja lõpetades moraalsete põhiprintsiipidega.

“Tervik saab kujuneda vaid tuuma ümber, aga kui tuum ise on lõhki või lükatakse kõrvale, siis on ka terviku lagunemine paratamatu – siis pole enam millegi ümber koonduda. Ühiskonnas ja kultuuris saab muutusi taotleda tuumsete tõekspidamiste ja ideaalide hoidmise, kaitsmise ja tugevdamise kaudu, mitte neid  kõrvale heites, lahustades või eitades,” võttis elukogenud mõtleja oma seisukoha kokku.

OBJEKTIIV.EE

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here