Keit Spiegel ja Martin Tulit: rahvuskaaslaste poliitika vajab uut käiku

0
130

Keit Spiegel ja Martin Tulit. FOTO: erakogu

 

Eesti riik on seni keskendunud peamiselt eesti keele ja kultuuri hoidmisele rahvuskaaslaste kogukondades üle maailma. Seda on tehtud pühendumusega, kuid arvestades konkurentsitihedust maailmas, peame riigina mõtlema laiemalt, kirjutavad Keit Spiegel ja Martin Tulit.

Rahvuskaaslaste rolli tänapäeval ja nende peamiselt vabatahtliku tegevuse positiivset mõju Eestile on seni alahinnatud.

Uue üleilmse eestluse programmiga on võetud senisest laiahaardelisem suund kolme põhieesmärgiga: et Eesti identiteet säiliks ning kõigil meie rahvuskaaslastel oleks võimalik hoida ja edendada meie keelt ja kultuuri, et välismaal asuv eestlaskond ning ka Eesti sõbrad oleksid tihedalt kaasatud Eesti ühiskonna, majandus- ja kultuuriellu ning et kõigil eestlastel, kes soovivad Eestisse (tagasi)pöörduda, oleksid olemas info ja võimalused seda teha ning et nende tagasipöördumine oleks oodatud ja toetatud.

Diasporaapoliitika

Mitmed riigid alustasid juba 1990. aastatel riiklike programmidega, et hoida sidet oma välismaal elavate rahvuskaaslastega. Kiired arengud on toimunud viimasel paarikümnel aastal, kui paljud riigid on mõistnud oma diasporaa ehk väliskogukonna potentsiaali.

Ometi on valdkonnast kõneldes siiski keeruline riikide lõikes saada selget pilti, keda täpselt oma diasporaaks loetakse, sest ei ole ühtset diasporaa definitsiooni ning puudub ka universaalne monitoorimis- ja hindamissüsteem, pigem iga riik lähtub oma käsitlusest.

Eesti on üks väiksemaid riike Euroopas, kuid rändelainete tulemusena on Eestil suur ja hajali paiknev väliskogukond. Välismaal elavaid Eesti juurtega inimesi on hinnanguliselt kuni 200 000, moodustades ligikaudu 15 protsenti kõikidest eestlastest1. Eesti loeb rahvuskaaslasteks (nimetatud ka kui hajala eestlane, väliseestlane, ulgueestlane, eestlaskond välismaal) kõiki väljaspool Eestit elavaid Eesti kodanikke, eestlasi ja nende järeltulijad.

Suurimad rahvuskaaslaste kogukonnad asuvad käesolevalt Soomes, Rootsis, Venemaal, USA-s ja Kanadas. Siinkohal tasub rõhutada, et vaatamata sellele, et tagasipöördumine Eestisse on hoogustunud, lahkub välismaale endiselt mitu tuhat Eesti inimest aastas2.

Siiski, kui riik suudab “ajude väljavoolu” pöörata “ajude ringluseks”, võib sellest riigile palju kasu olla. Seega võiks sõnum olla, et minge, kuid ärge jääge kaugeks ning tulge ikka kodumaale tagasi.

Rahvuskaaslaste poliitika 2.0

Eesti riik peab senisest veelgi süsteemsemalt suhtlema välismaal elava eestlaskonnaga. Jätkata tuleb juba käimasolevate tegevustega, mis aitavad hoida ja edendada Eesti identiteeti välismaal, kuid on vaja leida veelgi nutikamaid lahendusi.

Tegelikult on rahvuskaaslased läbi aastakümnete omanud suurt rolli – esmalt toetati Eesti riigi taasiseseisvumist ja siis riigi ülesehitamist, rääkimata eestluse hoidmisest ja edendamisest oma koduriikides üle põlvkondade. Üleilmse eestlaskonna seas on palju ühiskondlikult aktiivseid inimesi, kes saavad ja soovivad aidata kaasa Eesti arengule.

Rahvuskaaslased ja Eesti sõbrad on riigi mitteametlikeks esindajateks maailmas, aidates tutvustada Eestit ning tugevdada näiteks riigi poliitilisi, majandus- ja kultuurisidemeid.

Nad saavad olla kasulikud Eesti positiivse kuvandi loomisel, näiteks tutvustades Eestit kui potentsiaalset turismisihtkohta või sobivat investeeringute ja ettevõtluskeskkonda.

Nad saavad anda teavet Eesti kultuurist ja selle rahvusvahelisest mõjust ning Eesti ühiskonnast ja poliitikast laiemalt. Rahvuskaaslased saavad aktiivselt elavdada välissuhtlust ning mõjutada oma asukohariigi poliitikat, avalikku arvamust ja rahvusvahelisi suhteid Eestiga seonduvalt. Neid tegevusi tuleb omakorda riigi poolt tunnustada.

Rahvuskaaslastele suunatud poliitika kontekstis on Eestile heaks koostööpartneriks teised Balti riigid. Valdkonna kitsaskohad on kolmel riigil sarnased.

Peamiseks erinevuseks on kogukondade suurused. Leedu diasporaa on sama suur, kui kogu Eesti elanikkond kokku ehk hinnanguliselt 1,3 miljonit inimest.

Läti ja Leedu on valdkonnale juba lähenenud laiahaardelisemalt – pööratakse enam tähelepanu näiteks ühiskondlike- ja majandussidemete tugevdamisele, oma rahvuskaaslaste tegevuse tunnustamisele, sihipärasele tööle tagasipöördumise toetamiseks, aga ka laiahaardelised programmid rahvuskaaslastest noortele (nt praktikaprogrammid avalikus sektoris töötamiseks jms).

Balti riikide koostöö antud valdkonnas on võimalusi pakkuv töösuund, vajalik on kogemuste vahetus ka teiste riikidega.

(Tagasi) Eestisse

Riigi sihipärane tegevus rahvuskaaslaste suunal toetab ka nende võimalikku tagasipöördumist Eestisse. Lähitulevikus eeldatakse Eestis tööhõive kasvu ja tööealiste inimeste hulga vähenemist3.

Seetõttu on oluline, et Eesti riigil on olemas lisa inimressurss ehk n-ö brain bank. Siinkohal on oluline meeles pidada, et tagasipöördujad naasevad avardunud kogemuste, teadmiste ja rahvusvaheliste kontaktvõrgustikega.

Tööandjadki hindavad üha enam rahvusvahelist kogemust, sest seeläbi avarduvad nii ekspordivõimalused (keeleoskus, kultuuri- ja äriruumi tundmine) kui ka kogu organisatsiooni kultuuriline pilk.

Leidub palju häid näiteid, kuidas kord Eestist lahkunud, kuid hiljuti tagasi pöördunud eestlased on elavdanud kogukonna elu (nt Soomest naasnud arst lülitus aktiivselt Türi kogukonna ellu), suurlinnades edukat karjääri teinud eestlased naasnud oma kodukohta (nt Pärnu linna ettevõtlusspetsialist kolis Londoni tulesärast kodukohta Häädemeestele või Inglismaal edukat karjääri teinud eestlane kolis Pärnumaa väikekülla).

Seega varasemalt kohati levinud negatiivne kuvand tagasipöördujatest kui välismaal läbikukkunutest ei pea kuidagi paika, vastupidi – neil on palju pakkuda. Siinkohal on oluline märkida, et riik ei oota tagasi üksnes “talente” vaid kõiki oma elanikke.

Veel avaldamata Eesti integratsiooni monitooringu 2021 tulemustest, kus on esmakordselt analüüsitud ka tagasipöördumist, selgub, et Eestisse naasmise levinumad põhjused on emotsionaalsed ja/või perega seotud. Kõige rohkem naastakse, sest tuntakse end Eestis koduselt või perega seotud põhjustel. Eesti ühiskonnaga (taas)kohanemisel saadi enim tuge eestlastelt sõpradelt, teistelt pereliikmetelt või ei vajatud seda üldse kellegi abi.

Eesti üleilmseks

Üleilmne eestlus teeb Eestit suuremaks, aga see saab toimida üksnes kahesuunaliselt. Rahvuskaaslased on läbi aastakümnete Eestit läbi erinevate tegevuste toetanud ja tugevdanud, seetõttu on tähtis riigi poolne sihipärase tegevuse (sh vajalike teenuste pakkumise) ja suhtluse tõus.

Sidemed rahvuskaaslaste kogukondadega peavad veelgi tugevnema, et eesti keel ja -kultuur jõuaksid võimalikult paljude rahvuskaaslaste ja Eesti sõpradeni ning et Eestit toetavad ja väärtustavad inimesed aitavad kujundada Eesti positiivset kuvandit maailmas, tutvustada meie kultuuri, edendada majandust ning rahvusvahelisi suhteid.

Lisaks mõjub riigi majanduse ja ühiskonna sidususe seisukohalt positiivselt Eesti päritolu inimeste tagasipöördumine Eestisse, sest tagasipöördujad, kes tulevad sageli koos laste ja perega, aitavad kaasa Eesti rahvastiku arengule ja kestmisele.

ERR

 

1 Esimene väljarändelaine Eestist toimus 19. sajandi keskpaigast ida poole, peamiselt ajendatud majanduslikest põhjustest (aga ka kõrghariduse kättesaadavus jne). Teise väljarändelaine, tuntud ka kui 1944. aasta Suurpõgenemine, peamiselt lääne poole, põhjustas II maailmasõda ning kolmas väljarändelaine on seotud Eesti taasiseseisvumisega ja astumisega Euroopa Liitu ning rände põhjused on peamiselt majanduslikku laadi. Kaja Kumer-Haukanõmm, Keiu Telve. Eestlased maailmas. – Eesti inimarengu aruanne 2016/2017 “Eesti rändeajastul”. Peatoimetaja Tiit Tammaru.
3 Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Tööjõuvajaduse ja -pakkumise prognoos aastani 2025.

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here