“Kodumaa” sündis ühe tuulepuhanguna

0
89
Eesti helilooja ja koorijuht. (Foto: erakogu)

Intervjuu noore helilooja Pärt Uusbergiga

Estivali avakontsert näitab publikule eesti muusika mitmekülgsust. Rein Jüriado vestles noore helilooja Pärt Uusbergiga, kelle laul “Kodumaa” kuulub Estivali avakontserdi kavasse.

Kui kaua olete heliloominguga tegelenud?

– Mul on hästi meeles see moment, kui alustasin: see oli 2004. aasta jaanuaris, olin siis 17-aastane ning käisin Eesti koolinoorte segakoori koorilaagris. Kohtasin seal oma head sõpra Aare Külamaad, kes nagu minagi laulis bassi-baritoni rühmas. Aare mängis koorilaagris klaveril oma lugusid ja see inspireeris mind. Ma polnud kunagi varem mõelnud, et nii noor inimene võiks olla helilooja. Läksin laagrist koju ja hakkasin kirjutama.

Kuidas esimese loo kirjutamine oli?

– See oli elamus, mis tekitas ootamatuid tundeid, mida ma polnud varem kogenud. Kui kirjutasin oma esimese klaveripala, siis oleks aeg justkui peatunud. Loomisprotsess viib endaga niimoodi kaasa, et ei märkagi, kui korraga on mitu tundi möödas.

Kuidas Teist helilooja sai?

– Alguses oli see rohkem hobi. Kui inspiratsioon tuli, siis sai klaveri taha istutud ja kirjutatud. Hiljem astusin Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli koorijuhtimist õppima ja sealt alates muusikale igapäevasemalt pühendudes hakkasin ka heliloominguga tõsisemalt tegelema. Muusikaakadeemias õppisingi juba heliloomingut.

Te olete nii koorijuht kui ka helilooja. Kummaks Te end rohkem peate?

– Pigem siiski heliloojaks, see on mulle isiklikum sfäär ja lähedasem. Koorijuhiks sattusin tegelikult ootamatult. Tahtsin tol ajal hoopis trompetimängijaks saada, aga Georg Otsa muusikakooli astumise eel tabas mind korraga kriis. Hakkasin muusika tegemist üle mõtlema ning kaotasin võime kvaliteetselt mängida. Asi lõppes sellega, et ma ei julgenud isegi muusikakooli katsetele minna.

– Koorjuhtimine oli algselt varuvariant. Mu ema Urve on koorijuht Raplas. Tema käe all laulsin ma kogu kooliaja. Ema kõrvalt sain hakata juhatama Riinimanda laste- ja noortekoori, millest tekkis huvi koorijuhtimise vastu. Praegu teen teist magistrikraadi koorijuhtimise alal. Heliloomingu magister sai minust kaks aastat tagasi.

Kas helilooja ja koorijuhi rollid üksteist kuidagi täiendavad?

– Kindlasti täiendavad. Kui kirjutan koorilaulu, siis kirjutamise ajal mõtlen kui koorijuht, mis töötab, mis mitte. Aja jooksul on orgaaniliselt minusse talletunud mingisugune koorimuusika taju, sest olen koorimuusikaga lapsest saati kokku puutunud ning sellest läbi imbunud.

– Teisalt helilooja ja koorijuhi rollid natuke ka killustavad üksteist. Piltlikult heliloojana tahaksin pigem ajatult ja mõtlikult ringi uidata ning kaalutletult järgmist takti kirjutada, koorijuhina on seevastu vaja olla asjalik ning hästi aega planeerida. Lauljad ootavad koorijuhilt selgeid otsuseid. Nende rollide vahel hüppamine on vahel päris keeruline.

Estivali avakontserdil kõlab Teie laul “Kodumaa”. Kuidas see laul sündis?

– Sain telefonikõne Kaspar Männilt, kes oli viimase noorte laulupeo segakooride liigijuht ja palus, et kirjutaksin laulupeo jaoks ühe loo. Lubasin, et kui leian sobiva teksti, siis kirjutan. Lugesin sel ajal Ellen Niidu luulekogu “Paekivi laul“ ja leidsin sealt luuletuse “Otsida end”, mis mind kõnetas. Kirjutasin sellele laulu, aga see sai liiga lühike ning mul tekkis mõte, et võiksin kirjutada mitmest osast koosneva teose. Nii valmis tsükkel “Kodumaa laulud”, millest “Kodumaa” on viimane, neljas osa.

– Lõpuks seda lugu laulupeole ei valitudki: arvati, et “Kodumaa” on koolinoorte laulupeo jaoks liiga minoorne.

Estivalil osalevad koorid õpivad praegu “Kodumaad” ja võibolla on see tõesti minoorne, aga minu meelest on selles loos ka palju südamlikkust ja sügavust.

– Eks maitsed on erinevad. Mulle tundub, et viimasel ajal peljatakse tõsidust. Laulupidude korraldamisel räägitakse palju, et laulupidu peab olema rõõmupidu, seal peavad kõlama pigem reipad, rõõmsameelsed lood. Ma ei arva, et peaks muret tundma, kui lugu on minoorne. Minu meelest on üks ilusamaid koorilaule eesti koorimuusikas Aleksander Kunileid-Saebelmani “Mu isamaa on minu arm”, mis on samuti minooris, ent mida kuulan alati hea meelega.

Millal saab helilooja aru, et laul on valmis? Tunnetab, et enam pole midagi lihvida?

– See on umbes sama nagu muudes eluvaldkondades: millal on inimene valmis langetama lõplikku otsust? Iga otsuse puhul on ju palju variante ning ühe lukku löömine on keeruline. Kui ma olin noorem, käis see lihtsamalt, sest olin enda suhtes vähem kriitiline. Nüüd tajun, et igas taktis on palju valikuid ja vahel on päris raske teha seda viimast otsust.

– Üldiselt juhib mind nii elus kui ka muusikas mingisugune sisemine kompass. Nii kaua, kui sees väreleb ja on tunne, et saaks veel kuidagi teisiti, siis otsin enda jaoks täiuslikumat varianti edasi. See on sisetunde küsimus, nagu mõne mõistatuse või ülesande lahendamine, kus korraga tajud, et nüüd on õige vastus leitud. Millal see hetk saabub, erineb iga loo puhul. Näiteks “Kodumaa” sündis väga orgaaniliselt, loomulikult ja punnitamata, pigem sellise ühe tuulepuhanguna.

ESTIVAL

Edasi lugemiseks telli Eesti Päevaleht koju

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here