Leo – meteoroloog ja ilmateadustaja

0
70
Kolm põlvkonda Rootsi TV ilmateadustajaid: Leo Rannaleet, Pia Hultgren ja Tora Tomasdottir. (Foto: erakogu)

Algus EPL nr 43.

II osa

Praegu on meedias palju juttu USA ja Põhja-Korea konfliktist. Ka Sina oled Põhja-Koreas käinud. Räägi sellest reisist lähemalt!

– Pärast Nepalist naasmist töötasin SMHIs* ja Stockholmi ülikoolis, aga igatsus oli saada Rootsist väljapoole. 1980 vabanes Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (WMO) peakorteris Genfis üks koht ja ma esitasin selle saamiseks avalduse. Saingi selle võrdlemisi kõrge koha. Palka maksis ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Iga kuue aasta tagant määrab see ÜRO võrgustik assigneeringud teatud riikidele. Nendel olid olemas eksperdid põllumajanduse, teede, rongiliikluse jt aladel. Meteoroloogia alal aga polnud. Selleks loodi tol korral üks meteoroloogi ja üks hüdroloogi ametikoht, mis paigutati Genfi.

– Mõte oli selles, et kui ÜRO esindaja mingis riigis ei tea, kas nõustuda selle riigi valitsuse rahataotlusega hüdroloogia või meteoroloogia alal, kutsuvad nad vastavad spetsialistid kohale. Kutseid tuli Aafrikast, Kariibiast ja mujalt. Algul pidin olukorraga tutvuma ja siis tegema ÜRO esindajale ettepanekud. Kuu aega enne reisi tuli teha ettevalmistusi. Nädala olin vastavas riigis. Selle aja jooksul pidin kirjutama programmi – palju ÜRO maksab ja palju riik ise maksab meteoroloogia arenguks, olenevalt vajadusest (väljaõpe, instrumendid). Iga riigi probleemid olid erinevad.

– ÜRO esindaja Põhja-Koreas tuli Genfi ja kutsus mindki sellesse riiki. Lendasin Põhja-Koreasse läbi Pekingi. Lennud toimusid üks kord nädalas. Jõudsin sinna 1. mail 1981. Lennukis oli kolm meest, peale minu veel Norra geoloogiaprofessor, kes pidi neile näitama, kus naftat puurida, ning Brasiilia ajakirjanik. Meile tulid vastu lilledega näitsikud ja viidi Volvodega hotelli. Ei olnud end vaja sisse registreerida. Igavene pirakas hotell. Inglise keelt nad ei osanud.

– Nii kui sisse sain, öeldi kohe, et tulge kaasa, meil on pidustused! Olin väsinud, ei olnud üldse maganud. Tribüüni ees olid ida-sakslased, poolakad, tšehhid, võib-olla eestlased ka, venelased, tantsiti rahvatantse. Pärast oli orkester. Seejärel kutsuti meid tantsima. 1. mail lähen mina Punasele väljakule tantsima?! (Naerab.) Ei lähe läbi! “Kõik lähevad!” öeldi meile, seal oli palju rahvast. Välismaalased pidid tantsima esimeses reas. Seda nägin pärast hotellis telekast. Ütlesin neile, et olen väsinud, olen öö magamata.

– Järgmisel hommikul kell 8 hakkas töö pihta. Tulid kolm meest, kes inglise keelt peaaegu ei osanud. Võttis mitu tundi aega, et aru saada, mida nad üldse tahtsid. Need mehed tahtsid ühte kõrgel tasemel satelliidi vastuvõtjat. See tuli konstrueerida ja kokku panna, milleks olid võimelised ainult ameeriklased.

– Mina ütlesin neile, et mis me siin hotellis terve päeva istume, tahan tutvuda teie töö ja inimestega. Ei-ei, seda ei saa, vastasid nemad, me peame siin istuma. Mul ei ole mõtet teiega arutada, ütlesin ma, kui ma ei tea teie standardit ja mida te üldse soovite. Kolme päeva pärast soostuti mulle näitama. Nad viisid mind tuppa, kus oli minu jaoks kirjutuslaud ja telefon ja paar paberit. Siin olevat see koht. Ei lähe läbi, ütlesin mina. Nad tahtsid ikka seda satelliidivastuvõtjat saada. Ütlesin, et see on võimalik, kui vastav firma saadab eksperdid siia. Nad ei nõustunud, ütlesid, et teavad ise kõike. Ütlesin: te peate saatma välja oma tudengid, kes õpivad ära selle vastuvõtja funktsioonid jne. Mehed jäid aga oma otsuses kindlaks.

– Pidin ära ütlema. ÜRO esindaja kutsus mind pärast lõunale, saatis mulle auto hotelli järele. Ta elas valvetornidega traataia taga, nagu vangilaagris. Seal elas Rootsi saadik, kes esindas ka USAd. ÜRO auto lasti territooriumile sisse. Kui esindaja oma ukse lahti tegi, pani ta sõrme suu ette. Keeras raadio kõvasti käima, et oleks raske pealt kuulata. Siis arutasime neid asju.

Küsitles UNO SCHULTZ

Edasi lugemiseks telli Eesti Päevaleht koju

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here