Leo – meteoroloog ja ilmateadustaja

0
145
Leo Rannaleet Rootsi TVs ilma teadustamas u. 1963. (Foto: erakogu)

Rootsi ülikoolilinnas Uppsalas elav Leo Rannaleet oli üks esimestest Rootsi Televisiooni ilmateadustajatest. Professionaalse meteoroloogina on ta elu jooksul osalenud ka mitmetes olulistes rahvusvahelistes projektides. 21. septembril sai Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler 90 aastaseks. Pärast oma kodu kunstiväärtuste tutvustamist istusime Leoga maha kööki, kus saigi teoks käesolev intervjuu.

Räägi oma noorpõlvest.

– Sündisin 1927. aastal Tartus. Minu isa Valdu (kuni eestistamiseni Voldemar Vunn) oli pärit Tõrvast, emapoolne vanaisa Vändrast Altjaani talust. Vanemad kolisid Tallinnasse 1929. Enne kui ma kooli läksin, toimus üks tähtis sündmus minu elus. See oli mu 7. sünnipäeval 1934, kui minu isa purilennukiga Sinilind, mootorlennuki slepis tõusis Tallinn-Ülemiste lennuväljalt 3800 meetri kõrgusele. Isal ei olnud langevarju, ta oli külma vastu kaitstud, tal oli kõrgusmõõtja ja kompass. Kui ta oli jõudnud Pakri saarte kohale, tõmbas ta end trossist lahti ja teda vedanud mootorlennuk lendas ära ning ümberringi oli vaikus. Ja siis ta liugles üle Soome lahe.

– Ta liugles poolteist tundi ja maandus Helsingi sõjalennuväljal, kus parajasti sõjaväelased lõunatasid ja kus äkki nende akende ees maandus üks vaikne mootorita lennuk. See oli suur sündmus tol ajal, millest oli ajakirjanduses palju juttu. Sellist lendu ei ole keegi praeguse ajani korranud. Isa oli aastaid Kaitseliidu lennuinstruktor. Ta pälvis 1940. aastal Eesti Kotkaristi teenetemärgi kuldristi.

– Isa sai lenduriks juba 1930. Ta toimetas posti Soome, Kihnule ja Ruhnule, otsis kadunuks jäänud hülgepüüdjaid. Need sündmused, tema jutud pilvedest ja ilmast andsid mulle tõuke elukutse valikuks.

… Kuidas sai sinust meteoroloog?

– Kui ema sai loa Saksamaalt Rootsi asuda, kolisid vanemad elama Uppsalasse. Hakkasin Uppsala ülikoolis matemaatikat õppima. Minu kõrval auditooriumis istus minuvanune noormees. Ta sai varsti aru, et ma ei ole rootslane. Ükspäev küsis ta minult: “Kas sa tööd tahad? Minu isa annaks sulle tööd.” Mina: “Kes su isa on?” “Meteoroloogia professor ülikoolis,” vastas ta. Saingi kaks tundi päevas assistendina ülikoolis tööd. Palk oli väike, aga see aitas mind. Professori nimi oli Hilding Köhler.

– Õppisin matemaatikat, füüsikat, statistikat ja meteoroloogiat ning samaaegselt töötasin. Uppsalas oli väga palju eestlasi. Uppsala Põllumajandusülikoolis näiteks õppis mitukümmend eesti noormeest, seal oli eesti professoreid ja dotsente. Juba varakult loodi suure liikmete arvuga Uppsala Eesti Üliõpilaskond. See ühing korraldas nii pidusid ja näitemänge kui ka andis noortele eestlastele nõu ning korraldas neile stipendiume. Ühingu juhatus pidas rootslastega ka läbirääkimisi, et eesti üliõpilased saaksid pangast õppelaenu. See oli esimene kord, kui eesti üliõpilased Rootsis laenu said. See oli suur samm.

– Siis abiellusin Saidaga, rahvaluuledoktor Oskar Looritsa tütrega. Kolisime stockhomi, kus sain tööd Rootsi Meteoroloogia Instituudis (SMHI), töötasin meteoroloogina ja hiljem ka lektorina Stockholmi ülikoolis. Samaaegselt tegutsesin eesti ühiskonnas, näiteks Rootsi Eestlaste Esinduse juhatuses.

Kuidas Sa televisiooni sattusid? (Järgneb)

Küsitles UNO SCHULTZ

Edasi lugemiseks telli Eesti Päevaleht koju

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here