Mälestuskilde Vello Salost (5.11.1925-21.04.2019)

0
166

Vello Salo esinemas Rahvusraamatukogu Eesti üldlaulupidude nootide digitaalkogu esitlusel 4. oktoobril 2012. FOTO: Vikipeedia

 

2. mail saadetakse Tallinnas Kaarli kirikus viimsele teekonnale Vello Salot. On tegemist usuteadlasest vaimuhiiglasega, kes on jätnud oma jälje eesti kultuuri paljudesse valdkondadesse, eriti teoloogiasse.

Minu tutvus Vello Saloga pärineb aastast 1990, kui Tartu Ülikooli Raamatukogu väljaandena trükiti minu kandidaaditöö põhjal koostatud teatmik „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“. Maailmas on tihti kõik kõigega seotud. Siis oli aeg, kus asutusi ja trükikodasid kummitas paberipuudus, aga Eesti Pimedate Ühingus leidus häid inimesi, kes eraldasid ühingu tagavaradest ülikoolile vajaliku koguse ja nii see raamat lugejateni jõudiski. Muide, raamatu ilmumine leidis kajastamist ka Eesti Pimedate Ühingu samal aastal asutatud ajakirjas „Valguse Kaja“ nr. 2 veergudel. Saame lisada sedagi, et Põhja-Eesti Pimedate Ühing digiteeris teatmiku ja nii on see kättesaadav ka elektrooniliselt.

Kuivõrd Vello Salo üks huvialadest olid elulood, siis kirjutas ta mulle Kanadast selle raamatu puhul. Järgnes aastaid mõttevahetus teemal, kuidas koostada Kanada eeskujul eestimaalaste üldnimestik, kuhu saaksid kantud kõik eestimaalased, kelle kohta on midagi trükisõnas avaldatud. Asjakohase mõtteavalduse ja sissekande tegi Vello Salo 18. Paastukuu päeval 1993 Tartus minu kodus Eesti Pimedate Muuseumi külalisteraamatusse. Sellest kohtumisest veel niipalju, et käisime külalisel ülikooli usuteaduskonna dekanaadis vastas. Lauatelefon aina helises ja ta ütles küsijaile või kohtumise soovijaile, et läheb A. K. juurde. Siis peahoonest linnaliini bussile ja Annelinna. Vello Salo huumorimeelest andis tunnistust seik, et parajasti oli kaubahall oma nime saanud, aga tema arvas paremaks „kaubavalge“ olevat. Ka soovitas ta linna ühe pakutud tunnuslause, „Taaralinn Tartu“ asemele „Tühjade pudelite linn Tartu“!

Koostöö Vello Saloga jätkus aastaid, kusjuures ta oli Tartus tegutsenud „Pimedate Abi Fondi“ ja Eesti Pimedate Muuseumi rahaline toetaja. Ta on külastanud mitmel korral Eesti Pimedate Muuseumi Tartus Era tn. 2. Vello Salo oli seal näiteks 2. märtsil 1996 elulooteadusele pühendatud 10. muuseumipäeval, kus jagas selgitusi oma ühemehe „Maarjamaa“ kirjastuse raamatunäitusel.

Kui 1990. aastal Eesti Pimedate Muuseumi poolt asutatud Eesti biograafika preemia sai 2008. aastal kujundatud Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumiks ja algas selleks vajaliku 10 000 euro suuruse põhikapitali kogumine, oli Vello Salo fondile suurannetaja. Samad sõnad tema rahalisele toetusele pimedate ajaloo mitme raamatu väljaandmisel. Muide, 2017. aastal anti biograafika stipendiumi välja juba üheksandat korda ja laureaadiks osutus Peep Pillaku ja Heini Vilbiksi koostatud „Soomepoiste elulood“ (Tartu, 2015). Soomepoisina on Vello Salo elulugu selles teatmikus.

1994. aasta algul tegi Vello Salo Eesti Raadios üleskutse saata talle eluloolisi andmeid Eesti ohvitseride kohta. Et olin kodukohast Pärnu-Jaagupist pärit ohvitseride biograafiatega tegelenud, andsin neid andmeid tema kasutusse. Sõjameeste leksikoni koostamist ette valmistanud trükises ”E. V. Kaadriohvitseride saatus 1938–1994” (Brampton, 1994) on sellele asjaolule ka vihjatud.

Ühe viimastest kirjadest sain Vello Salolt 20. novembril 2015, milles ta soovis „Õnne ja õnnistust järgmiseks 70ks!“

Ajaloolane Aldo Kals

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here