Need veed

0
91
“Üle selle vee, täpselt siin nad septembris väikeste paatidega läksidki,” seletasin 8-aastasele Suvi Marile parvlaeva “Ormsö” pardal, mis teel Rohukülast Vormsile. “Ainult, et siis ei olnud selline sõbralik september nagu praegu. Ilm oli kuri ja olukord ärev, kurb ja õudne.” Vasakul on Vormsi, keskel paistab Noarootsi rand ja paremal Hobulaiu tipp, mille taga omakorda Haapsalu. (Foto: Riina Kindlam)

Need veed oli tol päeval, 23. septembril, nii sõbralikud, et igal ühel (lastest rääkimata), olnuks raske ette kujutada muud, kui seda rõõmustavat, mida silm parasjagu seletas. Sooja oli 20 kraadi ja ikka veel tulemata esimesed sügisiilid. Miks ei võinud ilm olla selline sügisel 1944? Ja 28.09.1994?

Lapsena kuuldud jutud sellest, mida rasket ja uskumatut pere on läbi elanud, jätavad oma jälje. Minu isa rääkis neid mulle ammu, teisel pool maakera Torontos ja mina saan neid nüüd edasi rääkida päris koha peal. “Näed, seal Vormsi ja Hobulaiu vahel paistab maariba, see on Noarootsi rand. Seal astus paati Papa pere. Rannale jäid maha hobune Manna ja koer Kuta. Siit samast Hobulaiult läks minu sõbranna isa. Paremalt nurga tagant, Haapsalust, alustasid mereteed Memme ja Anu-Memm vanematega. Nad olid siis hästi väikesed ega mäleta sellest midagi.”

Koolikaaslased meie ümber kuulasid pealt, silmad suured: “Miks nad ära läksid? Kuhu?” “Mis mõttes, pidid oma kodust ära põgenema?!” Nii palju mu tüdrukud juba teavad, et gloobust vaadates on suur õde väiksemale rääkinud: “Vaata, Mari, kui suur on Venemaa. Sinna sisse mahub sadu, tuhandeid Eestisid! Miks neil veel meie maad vaja oli?” Proovin ikka seletada, et süüdi ei ole inimesed, süüdi on valitsejad. Keda valisid… inimesed. “Aga lapsed, kas te teate, kes on diktaator?” Keeruline ent vältimatu jutt.

RIINA KINDLAM

Edasi lugemiseks telli Eesti Päevaleht koju

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here