On hetki, mille värv ei tuhmu ehk kuidas Eesti taasiseseisvumine minu pereni jõudis

0
155
Artikli autor koos abikaasa ja lastega Vimmerbys Astrid Lindgreni teemapargis 17. augustil 1989: Enn, Juhan, Anu ja Urmas. Paar päeva hiljem muutus perekonna meeleolu Eestis toimuva pärast tõsiseks. (Foto: erakogu)

On sündmusi ja hetki, mille värv mälestustes ei tuhmu, lõhnad ei kao ega hääled ei vaibu. Emotsioonidest rääkimata. Nii elan kui just mitte sagedamini, siis iga aasta 20. augustil endas läbi kõike seda, mida tundsin 1991. aastal samal ajal.

Alustagem veidi kaugemalt. Pärnu kõrval Uulus oli nõukogude ajal Lenini-nimeline kolhoos. Nimi nimeks, kolhoosil oli esimeheks väga hea inimene Kaljo Ruubis. Siiani elus ja rahva poolt austatud pensionär on ta veel tänagi. Meile, linnavurledele, andis Ruubis esmalt kasutada 0,15 hektarit kartulimaad ja hiljem veel tüki maad, kus söödapeeti kasvatada. Süsteem oli 1980ndate lõpus Eestis selline, et majand kündis ja istutas, soovijad harisid suve läbi, koristasid sügisel saagi, müüsid samale majandile nii peedid kui lehed ning teenisid paari kuupalga jagu rublasid.

Nii kõplasime ja rohisime Pärnust Riia poole sõites metsa ja Tiblagorskiks kutsutud Vene ohvitseride kortermajade järel kohe vasakut kätt põllul 1989. suvel meiegi. Palav oli, 25. juunil vooris lugematu arv autosid Tahkuranda Konstantin Pätsi mälestussamba avamisele, ja me arutasime seal kõplavart hoides, kas ikka mõistetakse, miks need punaseks põlenud selgadega inimesed laulva revolutsiooni ajal ja selle päeva tähtsa ürituse asemel mingeid peete rohivad.

Raske oli ka, aga raha ei pea tulema ega tulegi ju kergelt. Poistele, aga Urmas oli siis 11 ja Juhan kaheksa, sai räägitud, et selle raha eest läheme, kui peaks õnnestuma viisa saada, kõik koos Rootsi. Rootsi, kus on mudelautosid, mõni isegi puldiga juhitav, Wrigley’s nätsu, purgiga Coca-Colat ja kõike-kõike muud, mida meil pole. Üldiselt see mõjus, suurt nurinat põllule minekul polnud.

Viisaga oli toona lugu aga nii, et kõigepealt pidi keegi sind välismaalt külla kutsuma, siis muretsesid NSV Liidust väljumise eelduseks olnud välispassi (muide, Venemaal eksisteerivad välispassid tänaseni!), viisid paberid Tallinnas Rootsi konsulaati, mõni nädal vaadati neid läbi ja enamal juhtudel anti täpselt küsitud päevadeks luba kuningriigis olla. Eks mõnele öeldud muidugi ära ka.

ENN HALLIK

Edasi lugemiseks telli Eesti Päevaleht koju

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here