President Alar Karis võidupühal: meil pole voli leppida kurjusega. Riho Ühtegi: Rahulolevat kaitsetahtega rahvast pole võimalik võita

0
127

President Alar Karis võidupüha paraadil Kuressaares. FOTO: presidendi kantselei

 

 

President Alar Karis ütles võidupüha paraadil 23. juunil Kuressaare keskväljakul peetud kõnes, et meil pole voli väsida ega leppida kurjusega, unustada ukrainlaste kaotatud elud ja purustatud Ukraina linnad, kui tahame ise rahulikult elada oma riigis, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.

Kaitsta Eesti iseseisvust see ülesanne, mis paljudele on sisemine tahe ja sund, lasub tegelikult meil kõigil, kõneles president Karis. See tähendab, et me ei istu käed rüpes, kui Eesti võib sattuda ohtu. Eeskätt need, kellel on riigi ja elanikkonna kaitsmiseks vajalikud oskused olemas.“

Seistes siin kaitseliitlaste rivi ees, on tänane päev minu jaoks parim tõendus sellest, et meie, rahvana, kavatseme kogu jõuga kaitsta oma iseseisvust, oma vaba otsustusõigust, oma maad. Mistahes hind sellel võitlusel ka ei oleks, ütles president Karis.

Riigipea sõnul on viimased neli kuud näidanud, et isegi Euroopas, kus me oleme relvastatud vägivalla ajastu pöördumatult lõppenuks kuulutanud, on sõda võimalik. Lääs on teinud kõik, et sõda Euroopas ära hoida, kuid Venemaa tegi samal ajal kõik, et sõda alustada, ütles president Karis. Nüüd peame mitte ainult Eestis või Balti riikides, vaid terves Euroopas harjuma mõttega, et rahu ei pruugi kesta igavesti. Ja peame olema valmis vajadusel vabadust lahinguväljal kaitsma.“

President Karise sõnul tähendab see juba täna tuntavat mõju meie igapäevaelule, mis käib kaasas meie ja liitlaste pingutustega toetada Ukrainat ja ohjeldada Venemaad. See puudutab meid kõiki ja me kõik tunneme nüüd ühel või teisel viisil Venemaa algatatud sõja mõju, ütles riigipea. Ma tean, et paljudel on senisest veelgi raskem toime tulla. See vastupidavus ja kannatlikkus, see lisakoorem, mida ma teilt palun, ei ole lihtne kanda. Aga aidates Ukrainal võidelda ja kaitsta ennast, kaitseme me ka Eestit ja rahu Euroopas. See ongi meie vabadusvõitlus.“

Kuressaare keskväljakule olid üles rivistatud kaitseliitlased, Naiskodukaitse, Kodutütred ja Noored Kotkad. Lisaks partnerid Politsei- ja Piirivalveametist ning Päästeametist ning lõunanaabrid Lätist ühe rühmaga. Välisriikide esindajatest osalesid paraadil liputoimkonnad Soomest, Leedust, Poolast, Ameerika Ühendriikidest ja Tapal paiknevasse liitlaste lahingugruppi (NATO Battlegroup Estonia) panustavad riigid Prantsusmaa, Ühendkuningriigid ning Taani.

 

 

 

Rahulolevat kaitsetahtega rahvast pole võimalik võita

brigaadikindral Riho Ühtegi, Kaitseliidu ülem

Sõjahirmust hoolimata peame edasi elama eestlastele omasel rahulikul ja jonnakal moel normaalset elu ning leidma tasakaalu, mis tagaks tõsiseltvõetava riigikaitse, kuid ka riigi õitsengu ning rahva heaolu. Sest rahulolev rahvas on kaitsetahtega rahvas ning kaitsetahtega rahvas on omakorda nii tugev, et teda ei ole võimalik võita, ütles Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi võidupüha paraadil Kuressaares.

„Me tähistame täna võidupüha 103. aastapäeva ajal, mil Euroopas kestab juba 119. päeva  täiemõõduline sõda. 24. veebruari hommikul, kui kaitseväe üksused marssisid vabariigi aastapäeva paraadil, varjutas meie pidupäeva meeleolu teadmine, et samal hommikul ründasid Vene väed oma naaberriiki Ukrainat. Tol päeval jõudis enamuseni meist teadmine, et põhimõtteliselt oleks võinud rünnaku sihtmärgiks olla mistahes teine Venemaaga piirnev riik, sealhulgas Eesti. Jah, me oleme teinud õigeid otsuseid ning NATO-liikmesus annab meile julgeolekugarantiisid, kuid hulluse vastu ei aita ükski garantii.

Olgem ausad – ega keegi, kes vähegi on kursis Ukraina rahvusliku ning sõjalise võimekuse arengutega, ei arvanud seda, et Venemaa otsustab jätkata 2014. aastal alustatut vallutussõjaga Ukrainas. Ometigi see juhtus ja kuigi Vene väed on kandnud enneolematuid kaotusi ning pole kuigi kaugele edasi jõudnud, ei ole iha võõra maa järele Venemaa juhtide peadest kuhugi kadunud. Esimesed kiired ja ambitsioonikad vallutusplaanid on küll läbi kukkunud, kuid need on tänaseks asendunud totaalse hävitamise ja ümberasustamise kampaaniaga. Me näeme iga päev uudistest neid õudusi, mis pikale veniv sõda endaga kaasa toob. Seda ju tegelikult mõlemale sõdivale poolele. See tähendab, et me peame mõistma, et oma ambitsioonide saavutamiseks ei hooli Venemaa kaotustest – ei tsiviilohvritest rünnatavas riigis ega ka langenutest oma vägedes.

Kuigi ennast kaitsval rahval on alati moraalne eelis, kannab ta erinevalt ründajast suuri kahjusid elanikkonna, majanduse ja taristu osas. Need kaotused, mis selles sõjas on osaks saanud Ukraina rahvale, tekitavad nii mõneski kõhklusi, kas ukrainlaste patriotism ja vastupanutahe on ikka õigustatud, kas sõja jätkamine ikka tasub ära neid koledusi ning tagajärgi, mis see endaga kaasa toob. Sellist mõtteviisi kultiveerivad ka Vene infooperatsioonid, kus süüdisatakse Ukrainat oma inimeste surmades ja linnade hävimises, sest “alla andes oleksid need kaotused ju olematud”. Telekanalites ning teistes meediaväljaannetes näidatakse kaadreid sellest, kuidas okupeeritud linnades on normaalne elu taastunud ja inimesed on rahul. Kahjuks on selle mürgi mõju ulatunud meienigi ning on hakanud kostma arvamusi, et sõja korral me nagunii end kaitsta ei suuda ja peaksime vältima seda, mis toimub Ukrainas. No ja kuidas siis, tahaks neilt küsida.

Head inimesed, Winston Churchill on öelnud: “Küsite, mille nimel võitleme? Kui anname alla, siis saate teada.” Aga me ju teame, mis siis juhtub. Üheksa päeva eest süütasime Eesti eri nurkades mälestustuled neile kümnetele tuhandetele, kes 1940-ndatel siit küüditati, tapeti ja hävitati mentaalselt, et välja juurida Eesti rahva iha iseseisvuse järele. Täna me näeme, et ajad ei ole muutunud, sest Ukraina okupeeritud aladel viib Venemaa denatsifitseerimise sildi all läbi küüditamisi ja tapmisi täpselt samal moel, nagu sovetiseerimise käigus toona siin. Siis me kaotasime kümne aasta jooksul viiendiku oma väikesest rahvast tapetuna, vangilaagrites või teadmata kadunutena. Kas tõesti sellist lahendust peavad kaitsevõimesse mitte uskuvad skeptikud silmas?

Ma usun, et valdav enamus teist on minuga nõus, et me peame olema valmis halvimaks. Kuid Eesti Vabariigi patrioodina ja sõjaväelasena tahan ma rõhutada ka seda, et kõige selle juures ei tohi me langeda paanikasse ja kaevata ennast sõja ootuses kulmudeni kaevikutesse. Me peame edasi elama eestlastele omasel rahulikul ja jonnakal moel normaalset elu. Me peame leidma selle tasakaalu, mis tagaks tõsiseltvõetava riigikaitse, kuid ka riigi õitsengu ning rahva heaolu. Sest rahulolev rahvas on kaitsetahtega rahvas ning kaitsetahtega rahvas on omakorda nii tugev, et teda ei ole võimalik võita.

Taaskord tuletan meelde põhiseaduse 54. paragrahvis öeldut – igal kodanikul on kohus kaitsta oma riiki ja igal kodanikul on õigus vabal tahtel seda teha omaalgatuslikult, kui muid vahendeid ei leidu. Me kipume mõnikord unustama, milline on vabast tahtest sündinud algatuse jõud. Meenutagem kasvõi sündmusi, mis algasid 1980-ndate lõpul lauluväljakule kogunemistest ja lõppesid Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal.

Üheks väärikaks vaba tahte väljenduse vormiks on Kaitseliit – riigikaitse organisatsioon, kuhu kuuluvad need kodanikud, kes on oma valiku teinud ning otsustanud olla valmis puhuks, kui Eesti on ohus. Nemad teavad, et isamaa saab olla vaid üks ja meie maa vabadust tuleb hoida ja kaitsta. Need on inimesed, kes ei pea paljuks pühendada 48 tundi aastas oskuste ja teadmiste omandamiseks, mida neil läheb vaja, et ise ellu jääda ja hakkama saada; et aidata teisi mistahes kriisis; aga ka et võidelda sõja korral vaenlase vastu. Selliseid inimesi on täna Kaitseliidus ligi 28 000, kuid ütlen ausalt – neid võiks olla märksa rohkem. Me oleme valmis siis, kui võimalikult paljud meist teavad, kus on nende koht ja millised nende ülesanded, kui me peaksime rünnaku alla jääma.

Täna ma võin muidugi uhkusega öelda, et Kaitseliiduga ja Naiskodukaitsega on viimastel kuudel liitunud juba üle 3000 vabatahtliku, kes innukalt läbivad meie koolitusi ning kursusi. Nad on oma otsusega rahul, loen seda aeg-ajalt nende postitustest sotsiaalmeedias või intervjuudes, kus nad kiidavad instruktorite professionaalsust ja toredaid kamraade, kellega koos väljaõpet läbitakse. Selline ongi vaba tahte jõud – tulla, osaleda, saada paremaks ja olla olemas, kui kodumaa meid vajab, kõik koos ühtse rahvana.

Head kaasmaalased! Ühtsustunde ja kestva vabaduse märgina süütasime siin täna muinastulest ja mälestustulest jälle võidutule, mille viivad üle Eesti laiali sedapuhku kodutütred ja nende vabatahtlikud juhid, kes tähistasid selle aasta kevadel oma organisatsiooni 90. sünnipäeva. Jõudku see tuli ka Eesti kõige kaugeimaisse paikadesse ja süüdakem temast jaanituled, mille ümber koguneda ja rõõmu tunda. Rõõmu suvest, kodust, kaaslastest ja vabadusest.

Ma tervitan teid võidupühal ning soovin head jaani.

Eesti eest!“

 

PRESIDENDI KANTSELEI / KALEV VILGATS

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here