Pühad ja hinged

0
59

Oleme taas jõudnud aega, kus mõeldakse sagedamini kui tavaliselt oma siit maailmast lahkunud lähedastele.

Novembri alguses on juba palju aastasadu peetud kahest päevast koosnevat püha. 1. november on kõikide pühade ehk pühakute päev (ladina keeles Festum omnium sanctorum) ja 2. november on kõikide usus lahkunute mälestuspäev (ladina keeles Commemoratio omnium fidelium defunctorum). Kuigi neid kahte püha sageli teineteisega samastatakse, on nende sõnum kristlastele olnud alati erinev. Samas on ühendavaks just see, et mõlemaid pühi peetakse kirikuaasta lõpuajal, mida on hakatud hingedeajaks kutsuma.

“Sinu käes on kõik minu ajad” – laulis kord aastatuhandeid tagasi üks kuningas, kelle paljud laulud on leidnud koha Piibli kaante vahele. See tark kuningas teadis juba siis, et hoolimata meie ajatajust on ajaarvamisi mitmesuguseid. See ei puuduta ainult ajaühikute pikkust, vaid ka seda, millisest hetkest alates ajaarvamist arvutatakse. Ja ega arvutamisel ei ole kunagi välistatud ka inimlikud eksimused. Miks mõelda ajale? Seda ei oleks ju nagu olemas. Hoolimata sellest, et me üha sagedamini väidame: mul ei ole aega…

Veelgi enam, mõeldes sellele, et ametlikult on Rootsis üks kehtiv aeg ja selle astronoomiliselt põhjendatud arvestamine – aastaks, kuudeks, nädalateks ja päevadeks jagatud kalender ning sinna kuuluvad riiklikud, rahvuslikud ja paljud muudki tähtpäevad, siis kasutavad erinevad kirikuid ometi oma kiriklikke ajaarvamisi, oma usutunnistusest lähtuvat kirikuaastat ning seda liigendavaid ja mõtestavaid pühi. Lääne- ja idakirikute kalendrid langevad harva kokku.

Meie, luterlaste kiriku-aasta hakkab lõppema ja selle viimane pühapäev on igavikupühapäev. Kirikuaasta viimasel, nn igavikupühapäeval, meenutatakse oma lahkunud lähedasi ja väga sageli süüdatakse nende kalmudel, aga ka koduakendel küünlad. Hoolimata sellest, et nii hingedepäeval kui ka igavikupühapäeval küünalt süüdates usuvad tänapäeval veel ainult vähesed, et esivanemate hinged meid tõepoolest külastavad ja nende vastu peab kena olema, siis ometi on selline tagasivaatav meenutus ja selline päev oluline just meile, elavatele, et lahkunud lähedasi inimesi ning ühtlasi oma igavikulootust meenutada.

Selliselt moodustavad kirikuaasta viimasel pühapäeval viimsepäeva ja advendil läheneva Kuninga teemad ühe terviku. Selle pühapäeva evangeeliumis öeldakse, et Kristus tuleb aegade lõpul oma kirkuses ja kõik inglid temaga (Mt 25:31). Nõnda liitub kirikuaasta viimane pühapäev järgmise pühapäevaga, advendiaja algusega. Kirikuaasta alguses ja lõpus – või lõpus ja alguses – kõlab sama sõnum: Jumal läheneb meile ja asetab meid enda ette, vastutusega nii oma tegude kui tegematajätmiste eest.

TIIT PÄDAM

Edasi lugemiseks telli Eesti Päevaleht koju

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here