Raimond Valgre muusikapäevad

0
282
Niina Vassiljeva ja Jüri Trei on Raimond Valgre kultuuripärandit hoidnud ja eestlastele toonud juba eelmisest sajandist. (Foto: Madis Veltman)

Esimest korda andis Niina Vassiljeva Eesti kultuurivara­ musse Valgre kirjutatud ja joo­ nistatud “My Life Story” 1993. aastal. Kolm kuud tagasi koh­ tas Niina Peterburis diplomaat Jüri Treid, Eesti muusikaloo üht agaramat päästjat ja sal­ vestajat ning leppis kokku, et tuleb kõrgest east (94) hooli­ mata ise Eesti teatri­ ja muusi­ kamuuseumile Valgre kirju üle andma. Jüri Trei kirjutab kuidas tähistati 1993. aastal armastatud helilooja 80. sünni­ aastapäeva ja Valgre südame­ daami tookordset külaskäi­ ku Eestisse.

Oli aasta 1993. Tähtpäevade kalen- derplaani 2.-7.oktoober tegin ette- paneku lülitada Raimond Valgre 80. sünniaastapäeva tähistamise Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Valgre muusikapäevade peakorraldajana panin kokku esialgse programmi.

Plaanisime korraldada mitmeid üritusi: kontserdid (Horre Zeigeri big- bandiga Mustpeade majas ja Kustas Kikerpuu orkestriga Sakala kultuu- rikeskuses), R. Valgre laulukonkursi
G. Otsa muusikakoolis, mälestusõhtu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis ja lmi “Need vanad armastuskirjad” näitamise kinos “Sõprus”.

Moodustasime toimkonna ja otsus- tasime välja anda ka mõned trükised. Pöördusin palvega Valter Ojakääru poole, et tema aitaks kokku panna Raimond Valgre raamatu käsikirja eesti ja inglise keeles, samuti sai kok- ku pandud ja trükikojale antud telli- mus Raimond Valgre populaarsemate lauludega noodiraamatu ning kasseti- tehasele helikasseti väljaandmiseks.

Otsustasime enne juubeliüritusi korrastada Valgre hauda Metsakal- mistul, kuid kahjuks hauaplatsi ülesse ei leidnud. Appi tuli Valgre matustel käinud helilooja ja pillimees Valter Ojakäär, kellega koos sõitsime kalmis- tule, et leida Valgre perekonna haua- platsi. Pika otsimise peale leidsime rinnuni rohust ja noorte põõsaste va- helt ilma igasuguse tähistuseta oleta- tava matmispaiga.

Järgmisel päeval palusin abi kal- mistu juhatajalt. Juhataja andis täp- sed andmed Raimond Valgre, tema ema ja venna kohta, kes olid sinna lähestikku maetud. Tellisin kalmistu kontori kaudu hauaplatside korrasta- mise ning lasin valmistada hauakivi, kuhu palusin peale kanda nimed koos sünni- ja surmadaatumitega.

Paar päeva hiljem helistas kal- mistu juhataja ja teatas, et nad on leidnud hauaplatsi korrastamisel mulla alt ühe sammaldunud akordio- nikujulise kivi. Uurisin mis olukorras kivi on ja palusin selle ära puhastada ning korda teha. Nii jäid uuele telli- tavale plaadile ainult ema ja venna nimed.

Metsakalmistu ja töökoda, kus plaat valmistati, esitasid arved, kuid äsja ühinenud kahe ministeeriumi uued ametnikud ei pidanud vajalikuks seda tasuda. Leiti, et Valgre ei ole meie kultuuri suurkuju ja nii tuli kõik need kalmistuga seotud tellimused ning tööd oma isiklikust palgast paa- ri kuu jooksul kinni maksta. Seetõttu tuli kiiresti leida veel lisaraha trükiste eest tasumiseks ja ka ülejäänud tööde eest maksmiseks. Kogu asjaajamine ja lahenduste otsimine viis selleni, et valmistasin koos paari sõbraga ette põhikirja ja lõime Muusikakultuuri
Jäädvustamise Sihtkapitali, mille kaudu maksime paari aasta jooksul ära ülejäänud Valgre juubeliürituste korraldamisega seotud võlad.

Plaanisime kutsuda Tallinnasse mälestusüritustele külalisi ka Vene- maalt Niina Vassiljeva ja Rootsist Deddy (Agneta-Signe Åkesson ehk Deddy – toim.) Deddy teatas viimasel minutil, et kahjuks ei saa ta tulla. Sain Niina telefoninumbri ja me leppisime kokku tema saabumise aja ning ühtlasi andsin teada, et me aitame katta tema transpordi ja majutuskulud. Tõrge tuli sealt, kus seda kõige vähem ootasime – Niinal ei olnud välispassi ning Eestis- se ei olnud enam võimalik nõukogude sisepassiga viisat saada.

Juhtuski see, mida kartsime! Vene piir lasi Niina koos oma kohvri ja arhiiviga läbi, kuid talle anti mõista, et Eesti pool trahvib kindlasti ja saadab piirilt tagasi. Narva piiripunktis tuligi arusaamatus kui piirivalvur, kes nähes Niina passi, nõudis temalt raha.

Kuna olin teada saanud, et Niinal on Valgre arhiividokumente nagu kirjad, noodid, fotosid jne, siis palusin need tal kaasa võtta, et teha nendest koopiad. Nüüd aga oli tema saabumine ja kõik kokkulepitu suure küsimärgi all. Pöördusin abi saamiseks välisminister Trivimi Velliste ja migratsiooniameti peadirektori Andres Kollisti poole, kuid ka sealt vastati, et uue seaduse järgi ei tohi vene sisepassi enam viisat anda.

Helistasin Eesti peakonsulaati Peterburis ja palusin aidata leida lahendus. Tundsin huvi ja küsisin, et kuidas lahendatakse erandjuhtumeid? Vastati, et erandkorras (näiteks matused) antakse viisa veel sisepassi. Selgitasin, et tegemist ongi erandolukorraga ning palusin vormistada kiirviisa Niina Vassiljevale. Mõned tunnid enne Niina teele asumist helistasin ja palusin tal vahetada veidi vene rublasid eesti kroonide vastu. Lisasin, et ükskõik mis piiril öeldakse või juhtub, ärgu lahkugu rongist ja arusaamatuste korral nõudku kohtumist ülemusega. Olin valmis vajadusel talle ise ka piirile vastu sõitma.

Juhtuski see, mida kartsime! Vene piir lasi Niina koos oma kohvri ja arhiiviga läbi, kuid talle anti mõista, et Eesti pool trahvib kindlasti ja saadab piirilt tagasi. Narva piiripunktis tuligi arusaamatus kui piirivalvur, kes nähes Niina passi, nõudis temalt raha. Niina oleks hirmuga nõutud summa ka maksnud, kuid tal oli vahetusraha vaid 400 krooni, mida ta ka pakkus. Piirivalvur pidas seda väheseks.

Viimases hädas meenusid Niinale minu õpetussõnad ning ta lausus: “Ja trebuju natshalnika!” (“ma nõuan ülemust!” – vene. k). Kuna rongis muutus olukord piinlikuks ja Niina keeldus väljumast, siis lubati saata ülemus. Rohkem seda mehikest ta enam ei näinud, saabusid uued ülemused, kes vabandasid ja teatasid, et eelmine mees oli algaja ja esimest päeva tööl. Niinal lubati sõitu jätkata.

Tallinnas majutasin Niina “Lembitu” hotelli ja tutvustasin talle muusikapäevade kava. Olin tellinud lmi “Need vanad armastuskirjad” seansi “Sõpruse” kinos.

Film oli Eestis mõnda aega jooksnud ja tellitud argipäevasele seansile ei olnud ühtegi piletit müüdud ning kassast teatati, et lmi näitamine jääb ära. Küsisin, mitu inimest peab olema saalis, et linastus toimuks? Vastati, et alates neljast inimesest. Seega ostsin neli piletit ja sättisime ennast Niinaga mugavalt istuma.

Niina oli üllatunud ja küsis, kus on rahvas? Vastasin, et tänane lmiesitlus on ainult temale. Õhtul olime Mustpeade majas, kus erinevates saa- lides korraldasime Valgrele pühenda- tud üritusi ning suures saalis toimus kontsertball “Raimond Valgre ja tema aeg”. Tutvustasin Niinale Valgre lmi peaosatäitjat Rain Simmulit ja tegin ühtlasi ettepaneku, et Rain koos Nii- naga avaks Valgrele pühendatud õhtu, paludes Niina avavalsile.

Valgre muusikapäevad jätsid Niinale sügava mulje. Kui asusime tema poolt kaasa võetud arhiivimaterjalidest (fotod, kirjad, noodid jne) koopiaid tegema, lausus Niina: “Ma arvan, et need arhiivimaterjalid peavad jääma Eestisse” ja andis kohvri originaaldokumentidega mulle. Ta lisas, et materjale oli tal rohkem, kuid kahjuks on inimesed, keda ta usaldas, jätnud varasematel aastatel osa väljalaenatud arhiividokumente tagastamata.

Päevade kavas korraldasime Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Raimond Valgre meenutuste õhtu. Soovitasin Niinal anda isiklikult arhiiv üle teatri- ja muusikamuuseumile, mis ka sündis. Hiljem on nende materjalide põhjal välja antud mitmeid trükiseid.

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here