Romaanikirjutamine kui elustiil

0
436

Helga Nõu. FOTO: Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

 

Olen sattunud Helga Nõu kui Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vastset elutööpreemia laureaati inter­vjueerides täbarasse seisu. Tema looming on nii suuremahuline, nii äratuntavalt helganõulik, kuid nii eripalgeline ja mitmekülgne, et seda ühes intervjuus kokku võtta tundub üsna võimatu. Seda eriti juhul, kui arvesse võtta, et 2011. aastal ilmus Helga Nõu mälestusteraamat „Valetaja“ ja 2014. aastal Rutt Hinrikusega tehtud intervjuuraamat „Kas sa Tammsaaret oled lugenud?“. Kel vähegi huvi, saab nende abil heita üsna üksikasjaliku pilgu Helga Nõu loomingu lätetele ja allhoovustele ning teha lähemat tutvust ka tema endaga – nii sõna kui ka pildi toel. Sellegipoolest tahan temalt ise küsida, millest sai alguse tema kirjanikutee ning mida tähendab talle olla eesti kirjanik.

Leena Kurvet-Käosaar: Palju õnne Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia puhul! Enda sõnutsi hakkasid kirjutama 1960. aastate algupoolel lastega kodus olles vaimset stiimulit otsides abikaasa Enn Nõu õhutusel.1 Kuivõrd võiks selline kalduvus aga olla aimatav näiteks su varajase lapseea „kõhvimistes“ ja jalutuskäikudes (nähtamatu) koera saba seltsis, 1941. aasta juulikuus Tartus Karlovas Kivisilla õhkimise kumedat heli kuuldes või sama aasta augustikuus ema, vanaema ja kahe noorema vennaga Tartust vene vägede turmtule eest jalgsi Nõkku pagedes või 21. septembri õhtul 1944 pärast mitmepäevast merereisi lekkiva paadiga põgenikuna Fårö saarele jõudes – just päev enne oma kümnendat sünnipäeva?

Helga Nõu: Oi, milline uhke küsimus! Aitäh, mul on väga hea meel, et mind sellise preemiaga austatakse, aga ei oska endale üht või teist silti kaela riputada. Üldiselt lihtsalt, et olen selline. Ma ei ole kuigi hea suhtleja – kirjutan meelsamini. Ja kirjutamise eest ma nähtavasti preemia saingi. Noorena kirjutasin jutustusi skaudiajakirjas Tulehoidja ja pagulasajalehes Noorteleht, hiljem kirjanduslikes ajakirjades Mana ja Tulimuld. Millest algab kirjanikutee või milline tee tahes? Kui valida mingi algus, siis kahtlemata Ennu otse kategooriline käsk „Ära virise, hakka kirjutama romaani!“. Temale oli eesti keeles kirjutamine võitlus Eesti eest. Tema mind ka igale poole pagulasorganisatsioonidesse viis. Ja millest üks noor kirjanik kirjutab? Ikka iseendast. Kõik, mida elu kaasa toob, on juba ajalugu. Romaanilehekülgedele jõuab see läbitöötatult (=läbiunistatult).

Kurvet-Käosaar: Sa kirjutad „Valetajas“ nii: „Kui keegi küsib, mis tunne oli jätta kodumaa ja tulla võõrale maale, siis ärgu küsigu seda lapse käest. … Lapsele on kodu see, kus on ta vanemad ja pere. Kodumaa on hoopis teoreetiline mõiste ja selgub alles hiljem“.2 Rutt Hinrikusele antud eluloointervjuus pead aga üheks keskseks loovimpulsiks protesti- ja mässamisesoovi „kogu pagulasmentaliteedi vastu“ ja väidad, et „ehkki täiskasvanud ja isegi vana, ei ole [sa] veel trotsiajast oma vanemate vastu üle saanud“.3 Millised on olnud su kodud lapsena ja täiskasvanuna? Kas need on olnud (vähemalt osaliseltki) seal, kus on su kodumaa? On see – s.t kodumaa – praegu vähem teoreetiline mõiste kui lapsepõlves?

Nõu: „Valetaja“ ja vastused intervjuuraamatus on kahtlemata mu kõige ausamad üldse, nii kuidas olen osanud probleemile vaadata. Esiteks jaotan kodud kaheks: vanematekodud Eestis ja Rootsis ja oma iseseisva elu kodud koos Ennuga Rootsis ja Eestis. Siin esineb kohe teatud vastuolu ja segadus ajas ja olus, sest elame Tallinnas praegu, pärast Eesti iseseisvuse taastamist, samas korteris, kus oli mu lapsepõlvekodu enne sõda. Eesti on alati olnud kodumaa, aga mälestused lapsepõlvest on udused ega klapi praeguste oludega. Ümbrus muutub järjest iga aastaga. Vahel tabab mind vahe otse valuliselt, kui kujutan ette, kuidas isa ja ema üht või teist asja läbi elasid. Tihti tunnen kurbust neile mõeldes. Nad ei jõudnud Eesti vabanemist näha. Tunnen ka süümepiina, et ma noorena nende ajast ja arust vaadetega ei ühinenud. Ei ühine muidugi praegugi.

Kurvet-Käosaar: Lugude loomise võimet peetakse üheks inimesele kui liigile omaseks ja niisugusena keskseks tema eksistentsi toe(s)tavaks omaduseks. Lapse kasvamis- ja sotsialiseerumisprotsessis on lugude kuulamisel ja mõistmisel, loo (elementide) kordustest tuleneval turvatundel, lugude jutustamise oskuse arengus oluline roll. Ka enesetaju ja -mõistmist peetakse looliseks, mitte ainult kirjapandud või isegi teistele vahendatud lugude mõõtmes. Sinu teoseid võib pidada omamoodi looõpikuteks: põimid seal eri tüüpi lugusid, tekitad lugejas ootuse teatud sorti lugude osas, samal ajal lõhud need ootused, võtad n-ö lugeja silme ees lood juppideks lahti ja paned teisel viisil kokku, teed nähtavaks neid koos hoidvad traagelniidid. Mida tähendavad sulle lood? Miks on vaja (ilukirjanduslikke) lugusid? Kas visandad kirjutades oma ideaal­lugeja? Milline ta on?

Nõu: Vist jälle üks iseloomu asi. Kui kohtun kellegagi või osalen milleski, mis mulle muljet avaldab, näen toimuvas mitut dimensiooni: mida tegelikult tehti või räägiti, mida aga tegelased seejuures hoopis vastukäivalt mõtlesid ja mis oleks hoopis absurdselt võinud juhtuda. Mõtlen, mida ma oleksin pidanud tegema. Vahel püüan end õigustada, vahel kahetsen, et lugu niimoodi ei kulgenud, vahel pakub jutustamine mulle niisama lõbu. Mulle meeldib tuntud lugusid teistmoodi ümber kirjutada. Aga natuke narritamist on selles ka: et ära sa arva, et kõike tead ja tunned, näe, võib hoopis teisiti minna! Siis ka pisut tõsisem püüe lugejat leplikumaks muuta: valin oma sümpaatiaks tihti nõrgema poole. Ideaallugeja on mulle ennekõike see, kes loeb. Muidugi loodan, et ta ka aru saab. Tahan teda üllatada ja põnevust luua, et ta loeks.

Kurvet-Käosaar: Sinu teoste lood tõukuvad alati teistest lugudest, kaasad müüte, rahvapärimust, eesti kirjanduse tüvitekste (Kitzbergi „Libahunt“, Lutsu „Kevade“, viimati Tammsaare „Tõde ja õigus“), kinnitades niimoodi inim­eksistentsi loolist olemust, seoseid eri kultuuride vahel, aga ka viise, kuidas suhestume oma kultuuri- ja kirjanduspärandiga. Mida tähendab sulle olla eesti kirjanik ja kuidas on see tähendus muutunud pärast Eesti iseseisvuse taastamist?

Nõu: Veel üks viis teksti huvitavaks teha: äratundmise läbi. Lugeja tunneb ära nime või sündmuse eesti klassikalises kirjanduses, see annab talle hoogu juurde või ärritab ja vihastab, ükskõik, igal juhul tekib veel üks tagapõhi või lisaheli orkestris. Kui paguluses eesti kirjanikuks sain, oli see maruvahva – ja mind peeti noorkirjanikuks (kuni 60. eluaastani). Enn õhutas mind hästi julgelt kirjutama. Kui Eestisse sain tulla, olin siin üleöö vanaproua, aga koos Ennuga esinesime (koos) ja kirjutasime (eraldi). Tõsisemalt öeldes tundsin küll, et mul on ülesanne eesti keeles kirjutada. Olin alati uhke, kui end Rootsis eestlasena esitlesin. Ma arvan, et mul oli huvitavam elu kui tavarootslasel. Kui Eesti jälle iseseisvaks sai, saime Eestis kirjarahva seas kontakte ja hulga häid sõpru. Nüüd on kirjutamine peaaegu sõltuvuseks muutunud. Uusi raamatuid tuleb veel, rohkem napib lugejaid.

Kurvet-Käosaar: „Valetajas“ on peatükk pealkirjaga „Mis on kirjandus?“. Noore kirjanikuna kirjandusmaastikku kaardistades ja uuemat maailmakirjandust lugedes tunnistad, et sageli ei saa sa aru, mida autor võis öelda tahta, ja jõuad järeldusele, et „see oligi ehk „kirjandus“?“.4 Sellest sai sinu loomingus omamoodi pöördepunkt. Mis on kirjandus?

Nõu: Moevoolud vahelduvad ka kirjanduses. 1960. aastatel tekitati ka proosas kirjanduslikku udu, mis mõjus uudsusena. Luules oli seda muidugi varem. Võib ju küsida, milleks üldse kirjutada lugu, kui see segaseks jääb. Katsetasin ühte ja teist, kuna eesti vanem kirjandus tundus mulle igavana. Püüdsin kasutada uusi sõnu, „Aaviku sõnu“, millest osa on tänaseks läbi löönud, teised mitte. Tänaseks olen jõudnud arvamisele, et lugeja peaks ikka aru saama, mida ma tahan öelda. Teine asi, et näiteks absurdi kasutamine võib teksti elustada või isegi päästa.

Kurvet-Käosaar: Olen su teoseid lugedes väga nautinud lugude keerdkäike, vahel isegi labürinte, mis ka kirjandusteadlase pilgu ees ei pruugi sugugi paremini avaneda või selgineda. Minu meelest on su loomingu eripärane joon ka su teoste mitmetahulised emotsionaalsed registrid. Kui lugesin esimest korda su romaani „Hundi silmas“ (1999), siis oli mul keeruline lugeda seda peatükki, kus selgitad parvlaeva Estonia põhjaminekut tuntud rahvaliku laulu „See oli ennemuistsel aal“ heeringa kaudu, kes soolalastiga kaljase maiustades põhja ajas. Sinu autobiograafias on omamoodi juhtmotiiviks tulekahjud, mille kaudu annad minu arvates väga tabavalt edasi suure sõja ja läände põgenemise mõju oma lapsepõlvele ja kujunemisele, kuid teed seda humoorikalt, luues seose Estonia teatrihoone põlemise, jõulukuusest tuld võtnud pidukleidi, pagulaslaagri kemmergutulekahju ja Källvikis asunud laagri peamaja põlengu vahele. Milline on sinu arvates huumori ja iroonia (ka eneseiroonia) otstarve lugude vahendamisel ja maailma mõtestamisel?

Nõu: Huumoril ja iroonial on kirjanduses väga suur otstarve, puht meelelahutuslikus mõttes, aga ka aine laiendamiseks ja leevendamiseks, isegi mõistmiseks. Ainult peab oskama nalja teha, ilma et labaseks minna või solvata. Muidugi võib sellest kujuneda valupunkt, kuna huumor on nii mitmetahuline ja reageerida võidakse ka valulikult.

Tahaksin huumorit isegi võrrelda kujutava kunstiga. Üks ere värvilaik tagasihoidlikul maalil tõmbab endale tähelepanu ja jääb meelde, ka siis, kui ei oska öelda, mida see täpselt kujutab või kas see sinna sobib. Parvlaevaga Estonia sõitsin ise koos poja perega paar kuud enne laeva hukku ja õnnetus läks mulle väga südamesse. Tundsin, et tahan sellest kuidagi kirjutada ja saatust välja vabandada. Heeringa lugu võib pidada mustaks huumoriks.

Kurvet-Käosaar: Kuidas näed kirjutamise ja maalimise omavahelist suhet, kas pintsliga loodud maailm erineb sulega loodud maailmast?

Nõu: Kõik oleneb loojast ja tarbijast. Põhimõtteliselt on mõlemad kunstialad kunstniku või kirjaniku püüe oma emotsioon „paberile panna“, säilitada või teistele edasi anda. Ühele sobib üks, teisele teine. Sama kehtib lugeja või vaataja kohta. Tänapäeva kiire elutempoga elatakse rohkem pildimaailmas ja lugemise elamus on kahjuks taandumas, eriti noortel põlvkondadel. Ise ei tahaks loobuda kummastki. Mulle on siiski kirjutamine suurem, raskem ja põhjalikum töö kui maalimine ja pakub ka õnnestumise puhul suurema rahulduse. Romaani kirjutamine on peaaegu kujunenud eluviisiks. Kui olen romaani käima saanud, tähendab koostanud umbkaudse raamkava ja loonud isikud oma nime ja omapäraga, mis alati on raske, siis istun ainult arvuti taha ja naudin. Sulgun oma mulli ja lasen tegelastel tegutseda. Maalimises on raske sellist olukorda saavutada.

Kurvet-Käosaar: Peaaegu kõigis su romaanides mängivad olulist rolli loomad, ilmnegu nad siis libahundi- või hundimüütide edasiarendustena romaanis „Hundi silm“, voodijalutsisse pugeva kassina romaanis „Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas“ (2008), Eestis koduukse ees ja kauges Aafrika külas paanikat külvava kassina romaanis „Mahajätjad“ (2013) või kirjanduses võimsalt metaforiseeritud ja eksotiseeritud tiigrina romaanis „Tiiger, tiiger“ (1969).

Rosi Braidotti vaimuka inimese-looma suhte taksonoomia kohaselt jagunevad loomad inimese maailmas kolmeks: need, kellega me koos televiisorit vaatame, need, keda me sööme, ja need, keda me kardame. Võib öelda, et kõikides neis kategooriates tuleb esile inimese looduse allutamise paradigma, loomade tarbimine, nende loomalikkuse mugandamine (kassiks diivanil, praeks taldrikul) ja loomade teisestamine, ohtlik loom kui inimese hädavajalik „teine“. Kõigis neis eristustes tuleb inimene esile kui ülim liik, kui looduse kroon, looduse, loomade, aga ka teiste, vähem inimlike (metslase moega) inimeste allutaja.

Sinu romaanides ei käitu loomad peaaegu kunagi inimese maailmapilti sobituval viisil, vaid tekitavad seal alati suure segaduse, lõhkudes ajalisuse, kauguse ning isegi elus- ja surnudoleku, jumala- ja kuradiusu või mustade jõududega mestis oleku piire. Milline on sinu inimese-looma taksonoomia? Kuidas peame ümber kujundama arusaama inimesest kui suure tähega liigist, et üldse edasi elada?

Nõu: Küsimus või õigemini selle vastus ei ole taksonoomiline, vaid kirjandustehniline. Sõnade ja sümbolite nappus. Vahel ma ei leia sõnu, mis tekitaks lugejas selle õige tunde, mida tahan edasi anda. Siis lähen loomade juurde või tegelikult selle sihiliku väärpildi juurde, mille arvan, et inimene neist on loonud. Ühesõnaga, katsun olla sammu võrra ees …

Vahel muidugi näen loomades (või nende väärpildis) midagi, milles tunnen ära iseennast. Inimest aga, seda elajat, ei olegi võimalik muuta.

Kurvet-Käosaar: Kohtusin sinuga esimest korda oma mäletamist mööda meie kirjandusmuuseumis Rutt Hinrikuse kabinetis, mida temaga mitmeid aastaid jagasin. Need olid ülipõnevad aastad, kus muutus mu arusaam kirjandusest, eriti eesti kirjandusest. Ruti laialdased teadmised kultuuriloolisest arhiivist ja muidugi see, et ta tundis isiklikult paljusid kirjanikke, kes nii mõnigi kord ka sellestsamast kabinetist läbi astusid, avas mulle terve omaette, ereda ja elava maailma. Praeguseks oleme olukorras, kus töö, mida teeme kirjandusmuuseumis kirjanduse, kultuuriloo, rahvaluule ja folkloristika valdkonnas, on tunnistatud teaduslikult tähtsusetuks ja pole rahastamist väärt. Üheks põhjuseks see, et tegeleme kohaliku tähtsusega ehk teisisõnu eesti kultuuri puudutavate teemade ja allikatega. Olukord ei ole niisugune ainult kirjandusmuuseumis, vaid kogu Eesti humanitaarias ning puudutab ka ülikoole. Kes teab, kas kümne või isegi juba viie aasta pärast ongi enam võimalik ülikoolis eesti kirjandust või üldse kirjandust õppida? Võib-olla polegi kultuuri, eriti väikese rahva kultuuri uurimine ja õpetamine tänapäeva maailmas vajalik?

Nõu: Need on karmid sõnad, mis kajastavad tänapäeva, kus mitte ainult rahvad ja kultuurid, vaid isegi planeet Maa on hädaohus. See on valus ja väikestele maadele veelgi valusam. Selge on, et areng on kiire. Alles sada aastat tagasi oli haritud inimene lugenud läbi enam-vähem kõik. Nüüd ei maksa kõigest rääkidagi: tuleb valida kõige hädavajalikuma vahel, et hoida nina vee peal. Koolides ja ülikoolides tehti ainekärpeid juba 30 aastat tagasi. Olin tol ajal õpetaja rootsi põhikoolis ja juhtlauseks oli „Mida on tuleviku inimesel vaja?“. Ahastasin koos teistega. Nüüd olen õnneks pensionil, aga alles sel aastal tahtis Rootsi koolide valitsus ajaloo õppekavast kustutada ära antiikaja kursuse – ei mahu ära. Nuta või naera. Aga olen õnnelik, et meil on Rutt Hinrikus.


Helga Nõu on kirjanik ja õpetaja. Eesti kirjanduse 1960. aastate põlvkonna ühe kesksema autorina on ta hoidnud meie kirjandust elus sundpaguluse ajal Rootsis ning seejärel seda silmapaistvalt edendanud taas iseseisval kodumaal. Helga Nõu sulest pärineb üle 20 romaani, lisaks tõlked ja lugemikud.

Helga Nõu on Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kirjanduse Seltsi, PEN-klubi ning hulga Rootsi eesti seltside liige. Ta on pälvinud Eesti Kultuuri Koondise auhinna (1968), Henrik Visnapuu kirjandusauhinna (1971), õpetaja Lauri nimelise noorsookirjanduse auhinna (1983), Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhinna (1983), Virumaa Fondi ja Rakvere teatri auhinna (1990) ning Võtikvere raamatuküla Elise Rosalie Auna kirjanduspreemia (2019). Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler.


1 Kas sa Tammsaaret oled lugenud? Kirjanduslik eluloovestlus Helga Nõuga. Koost Rutt Hinrikus. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014, lk 18.

2 Helga Nõu, Valetaja. Mälestused, tõeotsimised. Eesti Ajalehed, 2011, lk 43.

3 Kas sa Tammsaaret …, lk 93.

4 Valetaja, lk 148.

 

 

LEENA KURVET-KÄOSAAR

Artikkel on ilmunud Sirbis

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here