Soomepoiste rügemendi JR 200 tankitõrje ülem kapten Ants Kann III osa

0
276
Vasakult esimene Karl Pärnoja, taga teine Endel Maad, ees teine Gustav Herbert Ilves, ees kolmas kapten Voldemar Pärlin, taga nel- jas Ants Kann ja saksa vormis kindralinspektor Johannes Soodla. Soomepoisid ei suuda uskuda sõnumit, et neil tuleb jälle saksa ar- meele truudust hakata vanduma. (Fotod: erakogu)

Artikkel on pühendatud kapten Ants Kann’i ja kõigi Eesti vabadusvõitluses langenud või NKVD repressioonides hukkunud soomepoistele.

Algus EPL nr 27.

Lahingutes Soome rindel langes 145 soomepoissi. Seal hulgas 6 ohvitseri – leitnant Leonid Luts, nooremleitnandid Vladimir Hämalov, Enok Rahu­ leid Kokamägi, Kalju Põdersoo, Viktor Sirel ja Jakob Tarto. Pal­ jud neist on maetud Helsingis Malmi kangelaskalmistule. La­ hingutes jäid Soomes teadmata kadunuks 32 soomepoissi.

Rügement saabus 19. au­ gustil 1944 Paldiskisse. Seda, sakslaste jaoks, nii ootamatult, et soomepoistel algul isegi ke­ dagi vastas ei olnud. Sunnitud puhkepaus kestis seni kuni rügemendi uus ülem kapten Voldemar Pärlin Eesti Oma­ valitsuse juhtide kaudu saksa armee esindajad tegutsema sundis.

Paljud JR 200 ohvitserid olid otsustanud Soome jääda, kuid kapten Ants Kann (ta ülendati Soomes 18.08.1944 veel kord kapteniks) tuli koos kogu oma tankitõrjekompaniiga Eestisse tagasi.

Pärast vande tseremooniat anti rügemendile kaks päeva vabaks enda korrastamiseks.

Ajavahemikul 26.–29. august 1944 saadetakse kapten Ants Kann ja veel 40 endist JR 200 ohvitseri saksa Nordland divii­ si Narva rindele. Kohale jõudes määrati kapten Kann 20. diviisi tankitõrjeüksuse ülemaks ja ta osales Sinimägede kaitselahin­ gutes kuni Saksa rinde lagune­ miseni 17. september 1944.

Kehrasse saadetud tankitõr­ jekompanii mehed teevad 14. septembrist – 26. septembrini 1944 kaasa kogu JR 200 I. patal­ joni taganemislahingute seeria. Laiali minnakse leitnant Karl Pärnoja kodukandis, Vändras. Leitnant K. Pärnoja koos paari kaasteenijaga põgenevad umbes kahe nädala pärast juhusliku paadiga Soome.

Lahingutes Eestimaal, Kura­ maal, Moero hukkumisel ja muudel teise maailmasõja rin­ netel kandsid soomepoisid au­ gustis – septembris 1944 ja sel­ lel järgnenud Metsasõjas suuri kaotusi – lahingutes langes 99 soomepoissi, seal hulgas 22 oh­ vitseri. Teadmata kadunuks jäid neli soomepoissi, neist kaks ohvitseri.

Kogenud rindeohvitser kap­ ten Ants Kann tuli koos saa­ tusekaaslastega Sinimägede lahingutest tervena välja. Lii­ guti läbi Eesti Virtsu suunas, et uuesti koonduda Saaremaal lahinguvõimeliseks üksu­ seks. Kuid iga päevaga jäid s õ j a meeste read hõredamaks. Ükshaaval ja mitmekesi otsus­ tati jääda kodumaa pinnale. Lootes, et Eesti teistkordne okupeerimine Punaarmee poolt võib osutuda sama ajuti­ seks nagu 1939–1941. aastail, jäi kapten Kann Läänemaale metsavennaks. Kui olukord rahunes, läks ta õe juurde Tallinna, kes elas Tööstuse tänaval Pelgulinnas. Kohtus linnapeal teiste soomepoistega. Sai teada, et on võimalik paa­ diga Soome lahkuda.

Põgenemine Eestist Soome tagasi

Leitnant Karl Pärnojal õn­ nestus taastada sidekontaktid Soomes kindral Pajariga. Kor­ raldati reisipaadi abil ühendus Juminda poolsaare idakaldal asuvalt Tapurla neemelt Hel­ singi lähedal asuva Jollase mõi­ sa alla. Suur, kuni kuusküm­ mend inimest mahutav, pealt kinnine paat oli varustatud len­ nukimootoriga. Jollase mõisas oli sisse seatud põgenike vastu­ võtu keskus.

Kaart Hara lahel 31. oktoober 1944 toimunud ebaõnnestunud põgenemiskatse kirjeldusega. Rohelise värviga on heinaküün, kus koguneti. Rohelise punktiirnoolega on kantud kaardile põgenike liikumine heinaküünist randa 2,5-3 km ja paadi liikumine rannast Hara lahele. Esimene musta värvi purjepaadi tingmärk näitab põgenikke täis mootorpaadi asukohta rannas ja teine, punase rõngaga, paadi kinnipi- damise kohta Hara lahe keskel. Punaste kolmnurkadega, mille sisse on kirjutatud „BL“, on kujutatud Balti laevastiku kolme vahilaeva, millest üks (vt punast punktiirnoolt) võttis vahistatud põgenikud par- dale. Olukorra kandis kaardile leitnant Raivo Tammus Kaitseliidu Tallinna malevast.

Pärast 18. oktoobrit 1944 organiseeris Ants Kann koos lipnike Hans Alviste, Endel Andre, Emil Kaio, Harry Koitla, Rudolf Kuus, Vello Laos, Kal­ ju Pajupuu, Jüri Suija, Robert Teene, Arved Viirlaid ja saksa sõjaväes teeninud leitnant Ju­ han Kurmiga järjekordse paaditäie põgenejaid. Paati oodati igal ööl, aga asjata. Kuu lõpuks oli Tapurla poole peal kohal ligi 100 inimest mehi, naisi ja lapsi. Lõpuks 31. oktoobri 1944 õhtul tuli Soomest paat Tapurla ja Virve kalurikülade vahel randa. Võttis peale ainult 41 inimest koos pagasiga. Rohkemaks paa­ di kandjõudu ei jätkunud. Kal­ dale maha jäi ligi 60 meest. Esi­ mese hooga ei saadud mootorit käima. Paadi kapten Hermann Laht käis külast korralikku ben­ siini toomas ja siis alles paadi­ mootor käivitus. Smerš (sõjaväe vastuluure peavalitsus – toim.) avas maa poolt käsirelvadest tule paadi pihta, kui see oli jõudnud rannast 30–40 meetrit eemalduda. Keegi kannatada ei saanud ja sõit jätkus avamere poole. Kuid paadi edasise tee Hara lahel sulgesid Balti lae­ vastiku valvelaevad. Paat piira­ ti sisse ja reisijad käsutati ühele nendest valvelaevadest.

Vangistatud paadipõgeni­ kud toimetati sama päeva õhtul kella 23.00 Tallinna sadamas­ se. Kinni peeti ka need ligi 60 inimest, kes Tapurla lähedal heinaküünis jäid järgmist paa­ direisi ootama. Pole kahtlust, et Smerš oli sellest põgenemis­ katsest täielikult informeeritud. Põgenikud anti Balti laevastiku sõjatribunali kohtu alla.

Piinamistega kaasnev uuri­ mine toimus pikalt kuni 9. märtsini 1945. Balti laevastiku sõjatribunali kinnisel istungil 9. märtsist kuni 13. märtsini 1945 tunnistati süüdi 36 ini­ mest. Ants Kann tunnistati süüdi kriminaalkoodeksi §58­1 järgi isamaa reetmises ja põge­ nemise organiseerimises, mille eest tribunal määras karistuseks surmanuhtluse. Veel määrati kõrgeim karistusmäär paadi kap­ tenile Hermann Lahtile. Ülejää­ nud süüaluseid karistati erineva pikkusega vangistusega Siberis.

Ants Kann 1944. aasta kevad- päevil Soomes.

Lõppsõna

Kokku hukkus teise nõu­ kogude okupatsiooni terrori­ režiimi all 138 soomepoissi – neist 42 hukati ja 96 surid NKVD surmalaagrites. Soomest Eestit kaitsma tulnud ohvitse­ ridest hukkas Balti laevastiku sõjatribunal kaks ohvitseri – 29. detsembril 1944 noorem­ leitnant Johannes Lillialliku ja kapten Ants Kann hukati Tal­ linna vangalas 9. juunil 1945. NKVD surmalaagrites surid seitse ohvitseri/soomepoissi – nooremleitnant Ants Udo Vei­ dermaa ja lipnikud Harry Koit­ la, Heino Källo, Ilmar Niitsoo, Richard Aleksander Roos, Lem­ bit Tampere ja Kaarel Toomar. Kuue soomepoisi saatus NKVD surmalaagris on teadmata.

Sakslased hukkasid Klooga surmalaagris ühe soomepoisi.

Soome on autasustanud 468 soomepoissi riiklike teene­ temärkidega, seal hulgas postuumselt neid, kes kaotasid oma elu võitluses Soome iseseisvuse eest.

JAAK HAUD
kolonelleitnant erus

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here