Suure näitleja lahkumine – Aarne Üksküla

0
96

29. oktoobri hommikul lahkus oma kodus peale pikka ja rasket haigust viimsele teekonnale näitleja, lavastaja ja teatripedagoog Aarne Üksküla (80). Tema ärasaatmine toimus 4. novembril Kaarli kirikus.

Oma eheda laiaulatustliku ja jõuliselt maskuliinse ande poolest on Üksküla võrreldud Anthony Hopkinsiga. Tema lahkumist tähistavad nii ETV ja Eesti Raadio mälestusprogrammiga, kus näidatakse tema intervjuusid, filme ja telelavastusi. Teatrikriitik Rait Avestikul on kohe kaante vahele saamas ka Üksküla biograafia.

“Ütlen Üksküla – mõtlen teater, ütlen teater – mõtlen Üksküla, kirjutas Avestik Üksküla sügiseseks juubeliks ilmunud artiklis. “Ja see pole veel kõik. Oluline on see, et see “ütlen-mõtlen”-värk ei puuduta ainult teatri või kinoga lähedalt seotud inimesi, vaid Üksküla on (eesti) teatri (tegelikult üldse laiemalt näitlemiskunsti, laval olemise kunsti) sünonüümiks laiadele massidele.

Aarne Üksküla teab noor ja vana, loll ja tark, hea ja kuri. Aga mida ta siis nii väga teinud on? Ei midagi erilist. Ta on lihtsalt oma teatri-, tele-, filmi- ja raadiotööde kaudu ehk oma loomingu kaudu muutnud – ja seda pika aja jooksul – meie elu väärilisemaks, toekamaks. Seda on tundnud ja tunnevad ka edaspidi nii maamats kui linnalits, nii patoloog kui paadialune. Kes seda pealtnäha paradoksaalset fenomeni ei usu, tehku kiire tänavaküsitlus,” kirjutab Avestik.

President meenutab armastusega

Eesti president Kersti Kaljulaid ütles oma Facebooki järelhüüdes Aarne Ükskülale: “Tammsaare Maurus ütles, et ainult armastus teeb asjad elavaks. Jääme Sind armastusega meenutama, suur näitleja ja teatri koolmeister Aarne Üksküla.”

2006. aastal luges Aarne Üksküla Eesti kutselise teatri 100. aastapäeval Juhan Viidingu luuletust: “Ma ei kiirusta ja mul ei ole kuhugi kiirustada. Mitte kellelgi ei ole kuhugi kiirustada. Kui paljud seda teavad.” Sa olid alati kohal. Minu sügav kaastunne lähedastele.”

Ükskülal, kes 2001. aastal mängis Draamateatri Kivirähki tükis Rehepapp nutikat Rehepappi, on olnudki Eesti teatris targa, tagasihoidliku ent nupuka teadmamehe roll. Tema häälega on sisse loetud ka Rehepapi audioraamat, mis näiteks mõnes kohvikus taustaks kostab.

Ta on kaasa teinud komöödiates, telelavastustes, filmides ja teinud hulga suurepäraseid draamarolle. Tema üheks ilmselgeks tähtrolliks peetakse Pärnu teatris mängitud (Adolf Šapiro lavastatud) Albee “Kes kardab Virginia Woolfi” koos Linda Rammoga. Selles 1977. aasta lavastuses oli tal täita küünilise intelligendist professor Georgi roll.

Kui filmirollidega alustas Üksküla juba 1965. aastal “Ühe suve akvarellides”, siis samal perioodil 1975. aastal mängis ta Tammsaare põhjal valminud “Indrekus” õpetaja Molotovi – küünilist õpetajat. Hiljem järgnesid “Metskapten”, “Reekviem”, “Karge meri”, “Ideaalmaastik” , “31. osakonna hukk” jne. Üksküla sugestiivne hääl on teiste näitlejatega kokku pandud ka “Hukkunud Alpinist hotellis” ja mujalgi.

PIRET TALI

Edasi lugemiseks telli Eesti Päevaleht koju

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here