Tantsupeolistel peavad nüüdsest olema seljas autentsed rahvariided

0
40

FOTO: Ekraanitõmmis

 

Tuhanded rahvatantsijad pingutavad praegu proovisaalis, et olla valmis jaanuaris algavaks eelvalikuks, sest kõik tantsurühmad Eestis suvisele tantsupeole ei mahu. Samal ajal tuleb aga tegelda ka esinemisriiete ettevalmistamisega, kuna esmakordselt lubatakse tantsumurule vaid autentsete rahvarõivastega kollektiivid. Seetõttu on käsitöömeistritel kibekiired ajad, et kõik peole ihkavad tantsu-jalad õigeks ajaks valitud kihelkonna triipude ja mustritega katta. Laulupeolistele see nõue ei laiene.

Maido Saare “Selle metsa taga” on tants, mille õppimisega näeb praegu vaeva Raplamaa üks tuntumaid kollektiive, Märjamaa segarühm Hopsani. Ajaloolistel põhjustel Märjamaa segarühmal oma kihelkonna rahvarõivaid pole, peole minnakse Juuru rõivastes. Sellegipoolest on esinemisriiete täiendamise ja uuendamisega tegeletud viimased kümme aastat.

“Naiste puhul me alustasime näiteks käistest. Hetkel on töös naiste seelikud. Vahepeal on uuendatud vööd. Kõike seda jupikaupa. Tahta omale päris oma Märjamaa rahvariideid, siis me peaksime kõik kogu komplekti välja vahetama, ja see on päris… päris suur pingutus,” tõdeb Märjamaa segarühma Hopsani tantsija ja rühma asjaajaja Liina Karotamm.

Viljandimaa Võhma naisrühm Lilleke paneb esinemise ajaks selga Pilistvere rahvarõivad. Juhendaja Merilin Metsatsirk jagab oma tähelepanu 11 tantsurühmale, neist suurele peole pürib viis. Kõigil kollektiividest veel rahvarõivaid ei ole.

“Üks kollektiiv alles valmistab endale riideid. Praegu on laenuriided, aga püüame peoks saada täitsa uued enda riided. Aga uute riiete valmistamine võtab ikka päris palju aega ja raha. Toetatakse, aga omaosalus peab ka ikka üsna suur olema,” tõdeb Metsatsirk.

Viljandimaal üritab pääsu tantsupeole 59 kollektiivi. Kuna seal on tugev tantsutraditsioon, on enamusel neist korralikud rahvarõivadki juba ammu olemas.

“Meil on paar üksikut rühma, mis on nüüd uued ja nemad tegelevad omale riiete muretsemisega,” ütleb Viljandimaa rahvakultuurispetsialist Anneli Kundla.

Käsitöömeistritel napib praegu uneaega, sest kevadise ettetantsimise ajal hinnatakse ka rühmade väljanägemist. Kuigi näiteks meeste kaabu valmistamiseks vajalikku tugevat vilti ja kvaliteetset seelikutriibu lõnga Eestist alati ei leia, pingutatakse tublisti, et tulemus oleks võimalikult originaalilähedane. Näiteks meeste kaabude toorikud tulevad hoopis Tšehhist.

“Tööd on palju ja hetkel on käes Vändra poiste ja meeste püksid ja vatid, ootejärjekorras on veel Vastsemõisa tüdrukute seelikud ja Pilistvere kampsunid naistele,” loetleb Viljandimaa käsitöömeister Eve Soopa. Kõigega tuleb õigeks ajaks valmis jõuda.

Olgugi et uue rahvarõivakomplekti muretsemine võib maksata tuhatkond eurot või isegi rohkem, suvise juubelitantsupeo korraldajad autentse rahvarõiva nõudest ei tagane.

“Autentsuse all me mõtleme tegelikult seda, et riided, mis on tantsijatel seljas, oleksid pärit ühest kihelkonnast. See tähendab seda, et nii tanu, põll, seelik, käised kui pluus oleksid kõik ühe kihelkonna omad,” selgitab XX tantsupeo “Minu arm” pealavastaja, Viljandimaa tantsujuht Vaike Rajaste. “On küsitud küll, et kas sobib kui me teeme pika kuue asemel lühikese vati. Aga kes tahavad peole tulla, on kindlasti otsinud ja ka leidnud võimalusi, kuidas teiste kollektiivide käest riideid laenutada. Sest on ka palju kohti, kus riided on lihtsalt seisma jäänud, sest kollektiive enam ei ole.”

Paljud tantsurühmad on rahvarõivaste muretsemiseks abi saanud kohalikult omavalitsustelt, eraettevõtjailt, Leader-programmist ja kultuurkapitalilt. Kuid lisa teenitakse ka esinemistega.

FERR

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here