25 aastat tagasi ilmus oluline merenduse teatmeteos

0
117

Igale merendushuvilisele on tuttav MerLe valge merelainetega kaas. Foto: Tauri Roosipuu

 

10. aprillil 1996 anti president Lennart Merile reisilaeval „Mare Balticum“ kätte esimene eksemplar „Mereleksikoni“, mille valmimiskäigu vastu oli ta aastate vältel korduvalt huvi tundnud. Uustrükki pole sellest merenduse teatmeteosest tehtud, järjepidevust jätkab kergemini parandatav ja uuendatav Mereviki ehk mereentsüklopeedia veebis.

Praeguseni olulise eestikeelse merenduse teatmeteose kava tekkis esimehe Uno Lauri eestvõttel merekeele nõukoja kümnendal tegevusaastal, 1983. aastal, ning viimased täiendused ja täpsustused tehti 1994. aastal. Sel ajal sai koostöös Eesti Entsüklopeediakirjastusega valminud käsikiri ka praeguseni merendusvaldkonnas tuttava hellitusnime MerLe. Tollaste merekeele nõukoja liikmete hulgas olid tuntud kaptenid Uno Laur ja Karl Leemet, meremehest polüglott Edmund Russow, tuletorniehitaja Armas Luige, purjetaja Heino Kuivjõgi, merendusajaloolased Ants Pärna, Vello Mäss, Urmas Dresen, Bruno Pao ja Reet Naber, loots Hugo Palk, sadamakaptenid Eduard Hunt ja Rein Raudsalu. Oma teadmistega toetas keeleteadlane Rein Kull.

Raamatu ilmumine venis esmalt rahareformi ja seejärel rahapuuduse tõttu, seepärast panid lõppjärgus õla alla aktsiaseltsid CMM, Eesti Merelaevandus, Muuga Sadam ja Tallinna Sadam. Ent merendusringkonnas oli ootus suur, nii et kui ajalehes Meremees ilmus aastail 1990-1993 MerLe märksõnaartikleid, lõikasid huvilised neid välja ja köitsid kokku.

Kui raamat lõpuks ilmus, sõnas president Lennart Meri, et meie rahvuslikus „Mereleksikonis“ on paljude inimeste minevik, olevik ja tulevik, aga ka Eesti Vabariigi tulevik, sest „ei saa väike olla see riik, mille laevad sõidavad maailmameredel,“ nagu kirjutas ajaleht Meremees nr 8/1996.

MerLes on 590 lk kolmeveerulist tihedas kirjas teksti, sh eesti-, vene- ja ingliskeelsed märksõnaloendid. Leidub ka sõnu, mis on ajapikku muutunud, ja asutusi, mis enam ei tegutse, aga põhiosas on MerLe toonud eesti keelde tagasi või täpsustanud paljusid sellisedki termineid, mida aastakümneid oli kasutatud peamiselt vene või ka inglise keeles. Kokku on MerLe märksõnaartiklitel 131 autorit, kelle hulgas on palju tuntud nimesid: paarkümmend kaptenit, lootse, sadamakapteneid, ajaloolasi, kalanduse ja purjetamise asjatundjaid, ka väliseestlasi, näiteks Einar Sanden Inglismaalt ning kalandustegelane Elmar Pettai ja merendusajaloolane David Papp Rootsist. Lisaks merekeele nõukoja liikmeile, kellele langes töö põhiraskus, on igaüks neist kandnud oma teadmised tervikteosesse kokku. Ka 40 fotograafi ja illustraatori osa on tähtis leksikoni paljude artiklite juures.

Juba „Mereleksikoni“ ilmumise ajaks oli merekeele nõukoja esimehel Uno Lauril uus kava koostada „Inglise-eesti meresõnaraamat“, see ilmus raamatuna 2008. aastal ja on 2010. aastast kättesaadav veebis. 2016. aastal määrati kapten Uno Laurile keelemeheliku pühendumise eest merekeele kaitsmisel ja arendamisel Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind.

* * *

Merekeele nõukoda on ühiskondlikel alustel töötav merendusterminoloogia komisjon, mis tähistab kahe aasta pärast 50. aastapäeva. Järjepideva töö on taganud keelehuviliste merendusspetsialistide sujuv põlvkonnavahetus. Nõukoda osaleb merendusterminite korrastamises niihästi sõnaraamatuis kui ka terminibaasides ning annab nõu paljudele tõlkijatele ja toimetajatele, aga ka ajakirjanikele.

MADLI VITISMANN

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here