Eaka sugulase mälestustest sündis romaan

0
147

Dokumentides on keeleõpetaja haridusega vabakutselise kirjaniku Andre Tamme sünnikohaks märgitud Paide, kuid see ei vasta tegelikkusele. FOTO: erakogu

 

Aastavahetuse paiku ilmus raamatupoodide lettidele ajalooline raamat “Kodutuna kodumaal”, mis on Järvamaa juurtega vabakutselise kirjaniku Andre Tamme esikromaan. Esimese kuuga müüdi romaani 275 eksemplari. Kuigi arv ei viinud raamatut müügiedetabeli tippu, on see laiema tuntuse poole rühkiva autori mõistes täiesti arvestatav kogus. “Romaan on hästi müünud. Olen väga rahul,” sõnab Andre Tamm.

Tallinna ülikoolist eesti filoloogi, eesti keele ja kirjanduse õpetaja hariduse saanud Andre Tamm on olnud vabakutseline kirjanik seitse aastat ja pea sama kaua on ta ka äsja ilmunud 586-leheküljelise romaani kallal nokitsenud.

“Kirjutasin umbes kuus aastat, hooajaliselt ja vaba graafikuga nii, kuidas vaim peale tuli. Vaheldumisi sisuosa ja korrektuur. Kirjastamine venis samuti vähemalt aasta jagu, kuid lõppjärgus kulges kõik kiiresti,” lausub ta.

Romaani peategelase prototüüp on Andre Tamme vanaonu naine, prominentne proua, kes, lugenud Tamme sulest ilmunud luuletusi, pöördus ise tema poole ja näitas oma märkmeid.

97-aastaseks elanud naine oli pannud oma pika ja kireva elu märkmetena kirja.

Tamm ütleb, et romaaniks kasutatud sugulase mälestuste päevik koosnes lühikestest lõikudest ja sisu tugineb valdavalt sellele vundamendile. “Ilukirjanduslikult lisasin rohkelt tegelaste mõtteid, dialooge ja lühemaid lisategevusi. Ilma nendeta poleks saanud lugu laiemalt lahti kirjutada,” selgitab ta. “Kolmas osa põhineb poolenisti isiklikul mälul. Sugulase märkmed inspireerisid tublisti jäädvustama eri ajastuid. Külastasin ka muuseume ja näitusi, et ajastute olustikku värvikamalt välja tuua.”

Tamme ütlust mööda on romaan Järvamaaga setud niipalju, et peategelase prototüüp on sündinud Järvamaal tollases Einmannis, kus tema isa töötas kohalikus turbatööstuses. “Seda mainitakse põgusalt, samuti Kesk-Eestit piirkonnana mõnes lõigus. Nimetult on viidatud Esna ja Vao mõisale seoses ühe meestegelase prototüübi ja sündmustikuga,” täpsustab ta.

On lugeja hinnata, kas meestegelases võib leida Andre isa Aldo Tammega ühiseid jooni. Kunagine põllumajandusminister Aldo Tamm, kes praegu rohkem Koeru kultuurielus kaasa lööb, pidas paarkümmend aastat tagasi Esna mõisat ja elab praegu Vao mõisahäärberis.

Andre Tamm ütleb, et romaan on tema viies trükikojast tulnud raamat. Nende sekka mahub kaks luulekogu, ilukirjanduslik jutustuste raamat lapsepõlvest 1980-ndate külas ja isiklike mälestuste ainetel Sakus veedetud lapsepõlvelood.

“Eelnenu avaldasid kirjastused. Kui kirjastus juba loo vastu võtab, siis läheb üldiselt kiirelt ja kindla peale. Mõnikord on mõõdukas ootejärjekord töösse võtmisel ja ka vastuse ootamine rahalistele taotlustele. Kui paljud lükkavad tagasi, et ei sobi nende suunaga, siis see teeb kurvaks ja paneb projekti venima,” lausub Tamm.

Raamat on saanud sooja vastuvõtu osaliseks väliseesti kogukondades.

Järvamaaga seob Andre Tamme nii isa- kui ka emapoolne suguvõsa. Meediast läbi käinud Tallinna tänava alguses olnud Hoffmanni villa, mis langes mitu aastat tagasi tuleroaks, aga ka Paide raekoda kuulusid tema esivanematele.

Emapoolne vanaema ja paljud sugulased elasid samuti Paides ja lapsepõlves seal veedetud aegadest on Andre Tammel hulk eredaid mälestusi.

Kuigi dokumentides on Andre sünnikohaks märgitud Paide, ütleb isa Aldo, et see pole tõsi. Järvamaale agronoomiks tööle tulnud Aldo elas perega Mündis, kust 1976. aasta märtsis sõidutati Andre ema küll Paide haiglasse poega ilmale tooma, kuid sünnitusosakonnas oli parasjagu remont ja peretuttavast kiirabiautojuht kihutas nendega edasi Tallinna.

Kirjanikuhärra pole jäänud värske romaani edu nautima, vaid mõlgutab juba mõtteid järgmise kallal. “Alustasin hiljuti lugu ühe Harjummaal elanud vanahärra Siberisse küüditamisest ja asumisel olekust. Seega on siingi prototüüp, kui allikmaterjal on õhuke ja plaanitav lugu kindlasti oluliselt lühem, võib-olla lühiromaan,” tutvustab Tamm. “Senise kogemuse põhjal ei anna ma lubadust, kas ja millal see ilmub. Töö alles algas ja kirjastustest sõltub, millist materjali kergemini vastu võetakse. Trükikoja poole esialgu ei vaata, sest see eeldab suuremat isiklikku finantseerimist.”

 

Romaan “Kodutuna kodumaal”

1930ndate õitsvas Eesti Vabariigis maatüdrukuna kasvanud ja taluelust vaimustunud Velda ei aimanud, kui tormiliseks kujuneb tema edasine elutee pärast kirevat koolipõlve. Armastatud elukaaslase leidnud ambitsioonikal neiul ei õnnestunud astuda unelmate ellu, kuna karmid ajad lõikasid valitud tee ära. Eesti pinnale jõudnud Teine maailmasõda kihutas abiellunud paari koos väikese esiklpasega armutult välja nende kodutalust Soldinas. Abikaasa Aleksi perekonna suurtalu maad ja mõisasüda naaberkülas Auveres muudeti sõjakeerises veristeks põrguväljadeks.

Põllumeheameti kõrval suurtükiväeohvitseris õppinud Aleks võitles kodumaa vabaduse eest Narva kaitselahingutes 1944. aastal, kuid Virumaa noored kaotasid piiriäärse koolilinna ja kogu riigi.

Sõjajärgsetel aastatel, kommunismi kinnistuvas haardes, rändasid Velda ja Aleks “kodututena” mööda Nõukogude Eestit uutes tingimustes üha uusi töö ja elukohti leides ja kaotades.

Kõikjal tuli varjata suguvõsa päritolu ja minevikku, et saada teenistust. Nõukogude okupatsiooni kümneditel elas vintsutatud, kuid jalgele tõusnud abielupaar pealesunnitud ajastu reeglite järgi, kasvatades üles kaks poega ja saades osa lastelaste arengust. Läbi inimlike tugevuste ja nõrkuste eluvoolus triivides säilis hinges lootus kunagi omanikuna “päriskodu” krundile naasta.

Üheksakümnendate alguses taasiseseisvunud Eesti andis perekonnale tagasi kommunistide äravõetud valdused, mida nad tärkava turumajanduse tuules õhinaga üles ehitama hakkasid.

Kirde-Eesti maapiirkonna hiilguse taastamiseks ja sinna eestluse kandmiseks ei jätkunud aga jõudu ning noorem põlvkond valis oma tee. Pommi- ja mürsurahega üle külvatud mineeritud põllumaad pakkusid tihedat tööd päästeameti demineerijatele.

21. sajandi algupoolel tuli pensionärist vitaalsel Veldal kätelda praeguse Eesti murede ja rõõmudega. Vaba väljendusega ideeline vanaproua jättis endast suulise pärimusena maha hindamatu väärtusega meenutused. Ka vanuigi jätkus elukohtade vahetus ja võitlus väärikuse eest.

Kolmest raamatust koosnev seiklusrikas ajalooline roomaan “Kodutuna kodumaal” kirjeldab Eestimaa ja eestlase käekäiku ajavahemikus 1934-2018. Annab ülevaate igale ajastule omasest olustikust, huumorist ja traagikast, lihtsa inimese elupäevadest ja märgilistest ajaloolistest pööretest. Peategelase ja tema perekonna loo kaudu kajastuvad Eesti riigi õitseng, langus ja taassünd.

URMAS GLASE

Artikkel ilmunud “Järva Teatajas”. Ülal kajastatud lühendatult.

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here