Eesti riigi vangi- ja vabaduseaeg

0
96

Fotokollaaž: Urmas Saard / Külauudised

 

Äsja möödus, ja taas üsna tähelepandamatult, üks Eesti riiklik tähtpäev: taassünni päev 16. novembril. Mida kaugemale meist tähtpäeva kehtestamist ajendanud ajalooline sündmus jääb, seda kahvatumaks ta muutub üldises päevade ketis, mida ajalugu meile iga uue hommikuga ette veeretab. Mida taassünni päev meenutab, on 16. november 1988: Eesti NSV Ülemnõukogu võttis just sel päeval vastu „Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest“, millega kuulutati Eesti NSV Ülemnõukogu „seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil“ ning seda, et ENSV-le kuulub „tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil“. Riigi õigusliku järjepidevuse kontekstis ei olnud see ehk üüratult pikk samm, kuid nõukogudeaegses tegelikkuses andis see ometi kuuldava sõnumi nii Moskvale kui eesti rahvale. Hiljem on nenditud, et iseseisvuse täieliku taastamise teel tähistas suveräänsusdeklaratsioon „eesti rahva vabanemisprotsessi juriidilist algust,“ nagu kirjutas jurist ja matemaatik Enn Sarv (raamatus Õiguse vastu ei saa ükski, 1997).

Kui jäädagi õiguse- ja aritmeetikaradadele ja vaadata lähemalt päevade rida, mis lahutab meid näiteks Eesti Vabariigi sünnipäevast 24. veebruaril 1918, siis on huvitav küsida, millises ajalises vahekorras on meie riikluse loos faktiline iseseisvus ja okupatsiooniaeg ehk siis Eesti Vabariigi vabaduse- ja vangipõli. Küsimus on just praegu tõusnud aktuaalseks. Sest kes on põgusaltki tuttav Eesti Vabariigi poliitilise ajalooga — piisab sellest kui teada lihtsaid ajalisi suurusjärkusid — teab, et laias laastus on praegu veidi enam kui saja-aastane riik olnud okupeeritud pool sajandit ja et see riik on saanud iseseisvalt toimida ligikaudu niisama kaua: umbes 20 aastat iseseisvust kahe ilmasõja vahel ning nüüd 30 aastat taas iseseisvana. Seega on meie riigi vangi- ja vabaduse aeg olnud umbes võrdse pikkusega. Aga täpselt? Tahaks ju täpselt teada, millal siis ikkagi jõuab kätte päev, kui Eesti Vabariigi eksisteerimise aja jooksul oleme olnud rohkem päevi vabad kui vangis.

Sellele pole ju tegelikult keeruline vastata, tuleb ainult tunda kalendrit ja mõnd trafaretset ajaloolist tähist.

 

Tähised

Eesti Vabariigi sünnipäevaks peetakse 24. veebruari 1918. Juriidiliselt kestab meie riik sellest päevast peale tänaseni, praktikas on aga selle peaaegu 104 aasta sees tulnud üle elada ka mitu okupatsiooniaega. Esimene, Saksamaa okupatsioon algas kohe, kui Eesti riik oli sündinud: juba järgmisel päeval, 25. veebruaril 1918 võtsid Sakasamaa keiserlikud väed Tallinna oma kontrolli alla. Sakslaste võim kestis kuni 11. novembrini 1918, mil Eesti ajutine valitsus sai kokku tulla ja võimu enda kätte võtta. Esimene Saksa okupatsioon oli kestnud 259 päeva (kaheksa kuud ja 17 päeva).

Teine, meile ajaliselt palju lähem ning kestuselt palju pikem okupatsiooniaeg sai alguse 17. juunil 1940, kui Nõukogude Liidu väed marssisid Eestisse sisse ja Eesti seaduste järgi valitud esinduskogud ja Vabariigi Valitsus ei saanud enam toimida. Jätame siinkohal kõrvale asjaolu, et Teise maailmasõja ajal liikus okupatsioonivõim Eesti alal ühe vaenupoole käest teise kätte ja vastupidi — Eesti Vabariik jäi mõlemal juhul ühtviisi okupeerituks. Jätame kõrvale ka okupatsiooni erinevad sügavusastmed — nt kommunistliku repressioonipoliitika mõttes üsna erinevad stalinlikud ja perestroika-aastad — ning nendime, et riigiõiguslikult taastati Eesti Vabariigi iseseisvus kodumaal 20. augustil 1991. Kogu see pikk okupatsiooniaeg oli kestnud 51 aastat, kaks kuud ja kolm päeva ehk siis kokku 18691 päeva.

Liites Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni kestuse ja Teise maailmasõja ajal alanud okupatsiooni kestuse, selgub, et Eesti Vabariik on oma ajaloo jooksul olnud okupeeritu staatuses 18950 päeva.

 

Küsimus ja vastus

Millal jõuab kätte päev, mil summaarne iseseisvusaeg saab pikemaks kui summaarne okpatsiooniaeg?

Nagu äsja selgitasime, kestis okupatsiooniaeg kokku 18950 päeva. Päev R, mil iseseisvuseaeg saab võrdseks okupatsiooniajaga, jõuab kätte loomulikult siis, kui ka iseseisvusaega on olnud samuti 18950 päeva. Ehk siis otsitav päev R on siis, kui 24. veebruarist 1918 möödub 37900 päeva. See on olnud pikk aeg tulla: 25. veebruaril 1918 möödus EV sünnist üks päev, 26. veebruaril 1918 kaks päeva, 27. veebruaril 1918 kolm päeva… ja nii edasi. Et leheruumi kokku hoida, ma kõiki päevi siin ükshaaval üles lugema ei hakka, aga selle kalendrirea siinpoolne ots, mis meile huvi pakub, on selline: tänavu 28. novembril möödub EV loomisest 37898 päeva, 29. novembril 37899 päeva ning 30. novembril 2021 möödub 24. veebruarist 1918 täpselt 37900 päeva – ehk siis meie otsitav päev R on 30. november 2021. See on siis n-ö Eesti Vabariigi priiuse pööripäev: just 30. novembril 2021 saavad meie riigi vabaduse ja vangipõlv ühepikkuseks, mõlemad on peaaegu 104 aasta jooksul kestnud 18950 päeva.

Ning esimene päev, mil võime rõõmsal rinnal hõisata, et Eesti riigi loomisest peale on meil tegelikku iseseisvust olnud rohkem kui okupatsiooniaega, on 1. detsembril 2021.

See on väga sümboolne tähtpäev, lisaks on see kuupäev Eesti riigi ajaloos üsna mitmeti laetud: näiteks 1919. aasta 1. detsembril avati Tartus eestikeelne ülikool ning 1924. aasta 1. detsembril toimus Tallinnas kommunistlik riigivastane mäss.

Kuigi tähtpäev, iseseisvuse pööripäev, on oluline ja sümboolne ning võib tunduda, et ta on ka ainukordne — saame ju ainult üks kord rõõmustada, et okupatsiooniaeg on oma kestuselt jäänud iseseisvusajast lühemaks, siis päris nii see pole. Esiteks, iga järgmine päev, ja loodetavasti nii kuni aegade lõpuni, on taas üks päev, mis kasvatab meie vabaduspõlve ja jätab pikapeale okupatsiooniaja üsna lühikeseks. Põhjust rõõmustada oma riigi üle on iga päev!

Aga teiseks: pangem tähele, et üks kord on meil nn priiuse pööripäev juba olnud — see oli siis (ja see oli üsna ammu), kui Eesti Vabariigi iseseisva toimimise aeg sai kestuselt pikemaks kui esimene Saksa okupatsioon. Nagu eespool selgitatud, kestis too keiserlik okupatsioon 259 päeva, niisiis oli Eesti Vabariigi esimene priiuse pööripäev siis, kui 24. veebruarist 1918 möödus 259 + 259 = 518 päeva. See oli 27. juulil 1919. Ja esimest korda võisid meie kaaskodanikud õhata, et nad on elanud iseseisvas riigis kauem kui okupatsiooni all, oli 28. juulil 1919. Vaevalt küll tollal, Vabadussõja ajal, keegi seesuguste „intellektuaalselt huvipakkuvate“ asjade peale mõtles — toona olid hoopis teised mured, riik ja riiklus tuli alles päriselt kehtestada, relva jõul vabadus lõpuni kätte võidelda. Ja nii pole 28. juulit 1919 ka meil tagantjärele mõtet enama kui intellektuaalse matemaatikaülesande vastusena meeles pidada.

Küll aga on meie kõigi ülesanne, head Eesti kodanikud, palju suurem: teha kõik endast olenev, et me ei peaks mitte kunagi tähistama kolmandat priiuse pööripäeva. Teisisõnu tuleb meil kanda hoolt selle eest, et Eesti iseseisvus kodumaal jääks nüüdses kestma katkematult kuni aegade otsani.

TOOMAS KIHO

artikkel ilmunud Postimehes

**********************************************

Kui loeme 20. augusti 1991 esimeseks uue vabaduse päevaks – ehkki vastav haamrilöök Toompeal kõlas üsna päeva lõpus – , siis 30. novembril 2021 saab meie riigi kõikide vabaduspäevade koguarv ühe võrra suuremaks sõltlaspäevade (prof. R. Taagepera kõnepruuk) koguarvust. Valguse aeg ületab pimeduse!

See on kordumatu hetk meie ajaloos! Pühitsegem 30. novembrit tänupäevana!

Helisegu sel päeval kirikukellad, põlegu küünlad, lehvigu majaseintel lipud!

Selle päeva puhul on valminud ka spetsiaalne märk:

Märki saab tellida 18950@miniplast.ee

EESTI LIPU SELTS, EESTI MUINSUSKAITSE SELTS, JAAN POSKA FOND, JAAN TÕNISSONI SELTS, KINDRAL JOHAN LAIDONERI SELTS, KONSTANTIN PÄTSI MUUSEUM

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here