Eesti tähistas 30 aasta möödumist taasiseseisvumisest

0
154

FOTO: twitter EP_President

 

20. augusti hommik oli mitmel pool Eestis tuuline ja vihmane. Need, kes kogunesid tseremooniale Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi monumendi juurde Tahkurannas, said kaela vihmasabina.

Kell 7 toimus veel vihmahalli taeva all pidulik lipuheiskamine Toompeal Kuberneri aias. Teiste kõnelejate hulgas oli Eestit esimesena tunnustanud Islandi parlamendi esimees Steingrimur J. Sigfusson.

Kell 9 algas jumalateenistus Toomkirikus, kell 10 asetati lilled 20. augusti mälestuskivile ja kell 11 tutvustas Eesti Post Toompea lossi Valges saalis tervikasja: trükitud margiga postkaarti, millel foto Toompea lossi istungitesaalist pärast iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmist. Tervikasja postmargil on kellaaeg 23.03, mil ülemnõukogu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“ vastu võttis.

Iseseisvuse taastamise 30. aastapäevale pühendatud tervikasi. FOTO: Erik Peinar

 

Kell 12 pidas XIV Riigikogu ja 20. Augusti Klubi piduliku ühisistungi. Tervitusi tõid Läti 4. Mai Deklaratsiooni Klubi president Velta Cebotarenoka, Leedu Signaatorite Klubi president Birute Valionyte ja Euroopa Parlamendi president David Sassoli.

Kell 12-18 korraldati teletornis kaitse- ja turvateemaline perepäev. Kell 14 kogunes 20. Augusti Klubi Toompea lossi Valgesse saali pidulikule koosolekule. Kell 15 tegid 30 eesti naisartisti ja Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor kontserdiga „Naise võim ja vägi“ Kuberneri aias kummarduse vabale Eestile. Kell 17 korraldas vabariigi president Kadrioru roosiaias vastuvõtu ning kell 19 algas Lauluväljakul öölaulupidu „Vaba Eesti“. Laulupeod toimusid veel Narvas, Tartus ja Rakveres. Lauluväljakul astus üles 450 muusikut, lauldi märgilise tähendusega laule alates 1980. aastatest. Kell 00.45 toimus Tallinnas, Inglirannas ilutulestik. Päeval sooritasid kaks Itaalia õhujõudude hävitajat F-35 madallennu üle üheksa Eesti linna.

Kontserte ja mälestustseremooniaid toimus paljudes kohtades üle Eesti.

 

FOTO: twitter EP_President

 

Kersti Kaljulaid: saame hakkama, kui oleme ausad ja julged

 

Tarku ja julgeid otsuseid on vaja selleks, et iga inimene meie riigis saaks päriselt tunda, et elab vabas ja hoolivas Eestis, kus kõigil on võrdsed võimalused hoolimata sellest, kas ta kuulub parasjagu mingis küsimuses enamuse hulka või on vähemuses, ütles president Kersti Kaljulaid iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval peetud kõnes.

President tõdes, et esimese hooga ei meenugi, et Eesti taasiseseisvumine toimus kellaajaliselt nii hilja. Veel mõni aasta avrem oleks tundunud jutt vabaks saamisest muinasjutuna. Ta kirjeldas seda ühiskonda ja õhustikku, mis valitses Eestis 80-ndate lõpul ja uue kümnendi algul.

President meenutas Balti apelli ja 40 kirja, teisitimõtlejaid, aga sedagi, et 1970. aastate keskel oli kohal kakskeelsus, mis kõigepealt väljendus sünnitunnistustel.

„40 kirja kontseptsioon ja aetav asi tundus toona peaaegu saavutatav – nõuda, et liiduvabariikides austataks rohkem kohalikku keelt ja kultuuri. Küllap neile, kes läbi käinud Siberist ja Stalini aja üldisest põrgust, oli Balti apell ja 40 kiri küll märk, et vabalt mõtlevaid ja Eesti pärast muretsevaid inimesi veel on. Aga siis veel ei tundunud need mitte tingimata kilomeetritähised teel uuele vabadusele,“ kõneles president.

„Õnneks pakkus ajalugu meile lõpuks ka seda ilusamat muinasjuttu. Seda, kus õnn pöördub enne, kui kell jookseb liivast tühjaks. Õnn pöördub enne, kui aeg otsa saab, ja elatakse edasi igavesti õnnelikult. Õnneks saabus see hetk ajal, mil veel oli uskujaid, võimalusest kinni haarajaid ja mil rahvas veel mäletas. Pöördelistel aegadel vajasime me neid kõiki – kohanenuid ja leppinuid, aktiivselt vastu seisnuid ja vaikseid mäletajaid, kes ka oma lastele ja lastelastele seda mäletamist edasi andsid,“ ütles Kaljulaid.

„Neil kõigil oli pöördelistel aastatel oma roll kanda, nad kõik tegid midagi, mis tähendas, et 20. augustil kell 23.03 – vähem kui tund enne keskööd, enne kui liiv kellast lõppes, enne kui eestlased lõplikult läinuks mitmete teiste soome-ugri rahvaste teed ja hääbunuks – tuli iseseisvus,“ lisas president.

„Vaidlustest ja kompromissidest sündinud iseseisvuse taastamise otsust ülemnõukogus ette kandes ütles Marju Lauristin:

“Tänane otsus on väga tõsine sõnum kõigile neile, kes lootsid, et nüüd, mil meie vastu on suunatud suurriigi võimsus, langeb Eesti riik, Eesti ühiskond ussitanud õunana. Täna me näitame kogu maailmale, et mis tahes lootused takistada sisemiste vastuolude kaudu meie teed iseseisvusele, ei täitu.”

Vaid tagantjärele tundub kõik üksmeelsem, kui ta oli. Neile, kes seda päeva, 20. augustit 1991, ei mäleta, on toonased vaidlused ja vaidlusteni toonud erinevad teekonnad tähtsusetud. Neile, kes neis osalesid, mitte iialgi. Selline ongi ajaloo käik – mida kaugemale, seda lihtsam ja selgem kõik paistma hakkab,“ rõhutas Eesti riigipea.

Praegusesse aega jõudes tõdes Kaljulaid, et maailm, küll tervikuna ja keskmiselt rikkam ning turvalisem kui iialgi varem, tundub asuvat korraga mitmetel ajaloo murdejoontel.

„Eesti, samuti tervikuna rikkam ning turvalisem kui iialgi varem, asub klassikaliste ajaloo murdejoonte – hea ja kurja, vaba ja totalitaarse – vahetus läheduses. Lisanduvad uued murdejooned, mille asukoht ei ole enam geograafiliselt määratav. Näiteks toimetulek ja kohanemine uute tehnoloogiatega, mis on muuhulgas tundmatuseni muutnud ühiskonnas toimivaid arupidamise ja mõtete jagamise mehhanisme.

Me õpime seda uut maailma. Nii nagu õppisid 30 aastat tagasi uut maailma Eesti iseseisvuse taastajad ja kindlustajad. See õppimine ei näe kuigi ilus välja. Nagu ei näinud igal ajahetkel ilus välja iseseisvuse taastamise protsess ja sellele järgnev riigi ehitamine.“

President mõtiskles meie töö üle selles maailmas: „Mis on meie töö selles maailmas, kus kadunud pole ükski vana murdejoon, millest me ennast õigele poolele mängisime 1990. aastatel? Mis on meie põlvkonna kohus, kui seisame märksa paremal stardipositsioonil kui eelmine põlvkond poliitikuid 20. augustil kell 23.03, kui õnn pöördus ja Eestile anti võimalus teha need otsused, mis on meist teinud tugeva, sõltumatute institutsioonidega ja jõuka riigi?

Kas me suudame mõista, et praegu oleme meie üks neid riike, kel on palju kaitsta ja hoida ja kes võib endale lühikeses ajaraamis lubada mugavaid otsuseid? Olgu meil mõistust ära tabada, et see oht meid ähvardab, ja sellest ohust mööda minna!“

Kaljulaid meenutas, et klassikalistes julgeoleku kategooriates mõeldes pole meie ümber nüüd vähem keeruline keskkond. Riigid, kellel toimetulek suurte murrangutega 30 aastat tagasi ei õnnestunud nii nagu meie toonane uus algus, püüavad kaotatud aega tasa teha. Jõupõhine maailmakord ei taha neist lahti lasta. Väärtuspõhine on pealtnäha jõuetu.

Kes julgeb suurelt ja selgelt väärtuste eest seista, olgu vabadusse püüdlevates riikides või isegi paremini kaitstud vabadusega, Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluvates riikides, peab arvestama reaalsete rünnetega.“

President väljendas usku, et saame hakkama, kui oleme ausad ja julged. Aus ja julge olemine on risk, aga julguseta ei saa. Vähemalt mitte geopoliitiliselt seismilistel aladel toimetades, nagu Balti riigid seda teevad. Ja muidugi on suurte ja pikaajaliselt oluliste teemade kõrval vaja igal hommikul tähelepanu pöörata viiruskriisile, mis saab mööduda ainult siis, kui me võidurelvastumise tema vastu võidame ja võidame nii kodus kui ka võõrsil.

Kindlasti saame midagi teha teisiti, paremini, planeerida, juhtida, korraldada. Ka veenda, mõjutada, üles kutsuda. Aga mida ükski riik teha ei saa, on pakkuda vaktsiine, mis kaitseksid sada protsenti ka kerge kroonviirushaiguse eest, oleksid olnud pikka aega kasutuses ja toimemehhanismilt kõigile arusaadavad. Mida me teha ei saa, on kaotada maailmast vandenõuteooriaid ja piirata valeinfo levikut ilma, et kaoksid ka paljud meie vabadused.

„Jah, oli ühisosa, Balti kett ja öölaulupidu. Aga oli ka väga kibedaid vaidlusi. Nagu alati vabas ühiskonnas. Me vajame ka vaidlusi. Kui oleks üks otsus ja üks tee, üks tõde, siis poleks me oma riiki taastades õnnestunud. Aga vahel tuleb teha ka Balti kett, võtta käest kinni sellel, kellega ollakse tavaliselt selgelt eriarvamusel, ja lihtsalt päästa oma laste tulevik. Võidelda kliimamuutustega nii, et sellest areneks, mitte ei kannataks Eesti majandus.

Et muutustega kaasnev kulu ei langeks neile, kes seni on hoidnud tuled põlemas.

Et kõik Eesti lapsed saaks koolist kaasa võrdse stardikoha me ühiskonnas kaasa löömiseks, hoolimata sellest, millist keelt kõnelevad nad koduses õhtusöögilauas, kui kaugele jääb koduuksest maakonnakeskus või milline on nende vanemate positsioon või sissetulek,“ ütles president.

Kaljulaid tunnistas, et Eestil on 30 aasta jooksul läinud hästi. „See pole iseenesestmõistetav. See on poliitiliste otsuste tulemus. Eesti ei ole siia lihtsalt jõudnud, Eesti riik on juhitud siia, tänasesse päeva. Tänan kõiki eelkäijaid, kes on selle riigi siia juhtinud, te olete eeskuju. Nüüd peame me samamoodi tegema julgeid otsuseid, mitte raiskama aega eilsest kinni hoidmisele.

Targad ja julged otsused on vajalikud, et me suudaks ehitada Eesti, kus pealinna ja teiste piirkondade arenguvahe väheneks, mitte ei kasvaks.

Targad ja julged otsused on vajalikud, et ühegi Eestis kooli mineva lapse edasisi valikuid eluteel ei peaks enam piirama vähene eesti keele oskus.

Targad ja julged otsused on vajalikud, et meie majandus ja ühiskond võidaks rohepöördest. See on ühtaegu nii vältimatu kui ka võimalik.

Tarku ja julgeid otsuseid on vaja ka selleks, et me saaks ka järgmiste kümnendite edulugu ehitada maailma parimale digiriigile, aidates selle uuele tehnoloogilisele tasemele.

Targad ja julged otsused hoiavad meie liitlased ja partnerid meiega. Koos säilitame maailmakorra, mis kaitseb iga rahva õigust kujundada ise oma tulevik.

Ja tarku ja julgeid otsuseid on vaja selleks, et iga inimene meie riigis saaks päriselt tunda, et elab vabas ja hoolivas Eestis, kus kõigil on võrdsed võimalused hoolimata sellest, kas ta parasjagu mingis küsimuses enamuse hulka kuulub või on vähemuses.“

 

Ilves: Eesti 30 – vaataks kaugemale kui järgmise reedeni

Taasiseseisvumise 30. aastapäeva puhul avaldas Rahvusringhääling (ERR) president (2006-2016) Toomas Hendrik Ilvese arvamuse. Refereerime seda lühendatult.

Kus me nüüd oleme? Kui jätta koroona-aasta kõrvale, siis pole poliitikutel ammu ühtegi ideed, vähemalt sellist, mis viiks Eestit edasi. Pigem on kasvanud lihtsakoelise, sulle-mulle stiilis poliitika osakaal ja sellega kaasnev jõhkrutsev labasus, kirjutab president Toomas Hendrik Ilves.

Diplomaatia on ellujäämine järgmise sajandini.

Poliitika on ellujäämine reede pärastlõunani.

“Jah, härra minister”

Oleme 30 aastat taas iseseisev riik ja novembri lõpus ületame mõttelise murdepunkti, kus riigi väljakuulutamisest 1918. aastal oleme riigina iseseisvad olnud kauem kui võõrvõimude okupeeritud.

Ent see pole vaid aritmeetiline aastate ja kuude arvutamise küsimus. Inimeste teadvus ja ühiskond muutuvad samuti. 53 protsenti Eesti praegusest elanikkonnast oli 20. augustil 1991 14-aastane või noorem või veel sündimata. Praegu on nad nooremad kui 45.

Üle poole elanikkonnast ei olnud tollal jõudnud poliitilise ega ühiskondliku teadvuseni, mis tähendab, et üle poole elanikkonnast ei saagi üdini aru, milline oli elu okupeeritud Eestis. Ei tunneta elu totalitaarses riigikorras võõrriigi sõjalise okupatsiooni all, kus puudus vabadus oma meelsust avaldada.

Veelgi väiksem osa inimestest mäletab aega, mil Eesti sinimustvalge oli siinmail keelatud ja koguni vanglas karistatav, kui kehtis tsensuur, kui nn parlament ei koosnenud vabalt valitud saadikutest, kui nn valitsuse koosseis otsustati Moskvas, kui eestlane ei saanud välismaale reisida, kui vanemaid saatis alaline hirm, et mis juhtub, kui pojal tuleb minna jõhkrasse nõukogude armeesse aega teenima või isegi Afganistani surema. Teisisõnu, eestlasel on nüüd hoopis teised ootused kui iseseisvus.

Ilves heitis ette, et oleme muutunud mugavaks.

„17 aastat pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga oleme ammu ära harjunud ning peame enesestmõistetavaks, et saame töötada või ülikoolis käia kus iganes Euroopas, viisavabalt puhata USA-s ja veel suures osas maailmast, et meie õhuruumi kaitsevad NATO hävitajad, mida me eales ei jaksaks ise ülal pidada, ning et – nüüd juba ekslikult – oleme Euroopa enim arenenud digiriik.

Suure osa nendest 30 aastast nautis Eesti meie rahvale haruldast positiivsete mõjutegurite kombinatsiooni. Keerulises naabruskonnas valitses soodne rahvusvaheline foon, kus avalik sektor oli uuenduslik ja töökas ning rabeles koos erasektoriga, kuidas jaksas. Ei Euroopa Liit ega NATO polnud veel laienemisest tüdinenud. Nondes tingimustes saigi Eesti edukaimaks kommunismi-ikkest vabanenud riigiks, kus meid toodi eeskujuks teistele, ka vanadele Lääne riikidele.“

Aga kus me nüüd oleme? Ideede asemel kõlab algeline 19. sajandi moraalijutlus teemadel, mil pole mingit pistmist tänapäeva maailmaga. Maailmaga, mis ise jääb meie debattides tagaplaanile. Mis veel hullem, me näeme, et osa riigistruktuuridest võitleb ise uuenemise vastu.

30. uue iseseisvuse aastal avastame, et me pole enam tõsised ega tõsiseltvõetavad. Me avastame, et see eeskujulik digiriik pole enam ammu uuendanud me edu taristuks olevat riist- ja tarkvara. Mis veel hullem, me näeme, et osa riigistruktuuridest võitleb ise uuenemise vastu.

Teisisõnu, oleme muutunud mugavaks, kartlikuks ja alalhoidlikuks, mitte vaid poliitiliselt vaid ka oma mõtlemises ja hoiakutes. Kuidas muidu seletada ministeeriumi põikpäisust, et 1990. aastatest pärit Exceli tabeli ja terviseameti paari kaubikuga saab korraldada vaktsiinide laialijagamist. Kuidas on võimalik, et me enda inimesed, Euroopa parimad logistika tarkvara loojad töötavad vabatahtlikult välja parema lahenduse, mida riik siis pika hambaga tõrjuda võtab?Aga see on võimalik ja see on meie piinlik tänapäev. Kuigi on veelgi piinlikum, et oleme sellega rahul. Et need, kes vastutavad selliste läbikukkumiste eest, ei tunne mingit vajadust ei lahkuda ega isegi teha asju paremini.

Oleme jäänud 30. aastal varasemate saavutuste juurde toppama ning keskendume otseses mõttes ajast ja arust pseudoprobleemidele.

Samal ajal kui Eesti juhtimine ja poliitika on intellektuaalselt ja moraalselt vajunud mentaalsesse letargiasse ning pseudoküsimustesse, muutub maailm omasoodu sama kiiresti kui 30 aastat tagasi 20. augustil.

Rahvusvaheline olukord on muutunud oluliselt närusemaks ja ebastabiilsemaks. Pärast viimase okupatsioonisõduri lahkumist 1994. aastal sai Eesti keskenduda enda reformimisele, ülesehitamisele ja rahvusvahelise positsiooni parandamisele ilma, et oleks pidanud palju muretsema.

Venemaa oli nõrk, meie liitlane USA oli ajutiselt ülivõimu staatuses, Lääne-Euroopa arvas ikka veel, et totalitarismi alla vallutatud Ida-Euroopa tuleks tuua enda rüppe. Kusagil kaugel Hiina oma 1,3 miljardilise elanikkonnaga alles ärkas, hakates toibuma oma kaks sajandit väldanud allasurutud olekust.

USA ülivõim on me taastatud iseseisvuse 30. aastaks ammu hajunud, mille parim näide on viimase nädala kaos ja kollaps Kabulis. Euroopa Liidust on lahkunud üks suur liige, mõni Euroopa riik on vajumas demokraatia kriisi mitte enam võõra okupatsiooni, vaid enda valikute tõttu, piirates sõnavabadust ja lammutades õigusriiklust. Hiina on või on kohe saamas maailma võimsama majandusega riigiks. Lisaks, nagu me kõik hästi teame, on Venemaa muutunud iga aastaga aina agressiivsemaks.

Hiina tõus ja USA kasvav energiasõltumatus jätabki USA fookusesse vaid Hiina. Lähis-Ida ja Aafrika ei pälvi enam USA varasemat huvi ja toetust. Meile Eestis ja Euroopas on aga just need piirkonnad olulised: oleme juba näinud, kuidas ebastabiilsus nendes piirkondades paratamatult toob aina uusi põgeniketulvi.

Tulevikuohtudega tegelev Eesti mõistab, et ainult koos teistega, see tähendab oma Euroopa partneritega suudame omaenda julgeolekut säilitada.

Samal ajal on julgeoleku mõiste kardinaalselt muutunud. Sõda ei tähenda enam pelgalt füüsilisi mundris mehi ja relvi. Riiki, nagu me ise alates 2007. aastast hästi teame, saab halvata digitaalselt. Ka sellega, ja eriti arvestades viimase viie aasta digitaalset mahajäämust ja paigalseisu, peab ettepoole vaatav Eesti arvestama.

Ellujäämiseks vajame ka tõhusat kliimapoliitikat, eriti kui senine globaalne soojenemine on juba aeglustamas tuhandeid aastaid meile elamiskõlblikku kliimat võimaldanud Golfi hoovust. Tulemus võib viia selleni, et soojenemise asemel tuleb meie kanti hoopis kliima, mida näeme meie laiuskraadil Alaskas.

Ent kõige suuremat muret peaksime tundma selle pärast, kuidas me ise siin oma 30 aastat uuesti vabas riigis asju ajame ja seda juhime. Ükski kõrts ei lase end juhtida tänavakraaklejal. Meil seevastu on kaklejavõimetega uhkustamisest saanud justkui auasi.

Ega Eesti pole selles osas unikaalne. Euroopas on teisigi riike, mõned isegi vanad ja nn pika ajalooga, kus probleemid on samad. Aga ükski riik, kus mängitakse riiki, pole edukas ega tõsiseltvõetav. Klouni ja lolli mängimine võib tuua riigisisest populaarsust ja võimu, aga sellest tulenev saamatu valitsemine viib riigi kaotajate hulka.

Üks asi veel. See jutt “kogu rahva presidendist”, inimesest, kes “toob inimesi kokku, mitte ei lahuta neid”, on rumal ega viita meid ümbritseva maailma mõistmisele, meid ümbritseva keskkonna ja presidendi rolli muutumisele.

Mussoliniliku „rahva ühendaja“ asemel peab president parlamentaarses riigis tüürima riiki oma suunanäitamisega õiges suunas, kutsuma vajadusel triviaalsustega tegelevat valitsust korrale, taunima avalikult vaenukülvamist ja lubamata võimatut, rahustama inimesi kriiside ajal. Tema esmane kohus on hoiatada, kui riigi ja rahva silmapiirile ilmuvad ohtlikud karid.

President võtab seisukohti, milles vaid oma pisikeses poliitmaailmas askeldaja näeb pooltevalikut. President tuleb appi siis, kui valitsuskoalitsioon ei suuda. President ütleb, vaikselt ja siis valjemini ja lõpuks avalikult, kui olukord ei parane, et üks minister või kogu valitsus pole oma tööga hakkama saanud. See on presidendi õigus ja kohustus.

President ei pea olema „intellektuaal“, ent ta peab olema kursis sellega, kuidas Läänes ja Euroopa mõeldakse või toime tullakse. Ta peab olema valmis kuulama, eriti endast targemaid. President kehastab riigi arusaamu, seisukohti ja väärtusi. Presidendi selgroog ei tohi olla süldist, ta ei või keerulisel hetkel avalikkuse eest pageda. Kriitika, nii õiglane kui ka asjatundmatu, käib selle töö juurde ja elu lõpuni.

Nagu iseseisvust taastades kolmkümmend aastat tagasi, on ka täna meie tulevik me endi kätes. See ongi iseseisvuse väärtus, aga ka kohustus. Me varajast tõusu edukaks õigusriigiks sovetlikust mülkast ei oodanud keegi väljaspool me piire. Meie ootamatu ja võimas tõus juhtivaks digiriigiks oli samuti me enda tehtud ja ilma igasuguse eeskuju- või kellegi näpunäideteta.

Kolmkümmend aastat tagasi lõime võimaluse riigina jätkata, ikka selle haruldase metsmaasikana, mis ainult meie ja mitte kellegi teise oma. Jätkakem siis. Õnnelikku Jätkupüha! Elagu Eesti!

Siinkirjutaja arvates oli Ilvese sõnum kõige kainem ja kriitilisem, torgates seetõttu silma teiste, valdavalt tagasivaatavate või pelgalt kiitvate arvamusavalduste seas.

 

Ratas: iga Eestimaa inimene peab tundma end siin riigis hoituna

Me tahame, et Eesti riik oleks õdus ning armastatud kodu mitte ainult siin maanurgas aastasadu elanud rahvale, vaid kõigile neilegi, kes sidunud oma elu ja saatuse Eestiga, kellele Eesti on meiega sarnaselt südameasjaks, ütles Jüri Ratas XIV riigikogu ja 20. Augusti Klubi pidulikul istungil peetud kõnes.

Ratas alustas sissejuhatuseks taassündinud Eesti esimese presidendi Lennart Meri ühe tõdemusega. Saatesõnas raamatule „Eesti identiteet ja iseseisvus“ kirjutab ta, et „kogu Eesti ajaloo mõte on olnud enesemääramisõiguse teostamine, iseseisvuse taastamine ja suveräänse riigi rajamine.“

Ratas kinnitas, et eestlaste iseolemise soov on riiklusest tunduvalt vanem.

„Üks jälg sellest on tagantjärele leitav Lydia Koidula 1870. aastal läkitatud kirjas oma armastatule, Soome ajalehe Uusi Suometar peatoimetajast kirjanikule Antti Almbergile. Kirjas kinnitab Koidula, et kuigi soomlastel on rohkem šansse soome rahva iseseisvuseks kui eestlastel, siis ei riputa eestlasedki lootust varna ja usuvad ning töötavad selle heaks, et rahva õitseaeg tagasi tuleks.

Veel selgemalt ilmneb iseseisvuspüüd aga Juhan Liivi luuletuses „Kas näitad?“, mis avaldati juba loodud riigis, hulk aastaid pärast kirjapanekut, kus juudi rahva saatusest kõneldes tunnistab luuletaja: „Ja nõnda on lugu ka Eestis /ja nõnda on elu kiik:/ ükskord – kui terve mõte -, /ükskord on Eesti riik.“

„Miks ma alustasin Meri öeldu meenutamisega? Aga sellepärast, et ajaloos toimunu tähendus selgub alles tagantjärele,“ vastas Ratas ise oma küsimusele.

Ratas avaldas tunnustust 20. Augusti Klubi liikmetele, kes 30 aastat tagasi hääletasid iseseisvuse taastamise poolt. „Kui ma rõhutan ajaloolisena tõlgendatud sündmuses tuleviku momenti, siis pean ju silmas sedagi, et toonase ülemnõukogu roll ei piirdunud ainult ühe, Eesti saatust muutnud otsusega. Aasta enne seda ja järgnev periood kuni Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmiseni referendumil, vabariigi presidendi ja sõjajärgse esimese riigikogu valimisteni laoti seaduste ja otsustega taastatud riigi alusmüüri.

Seda riigimüüri peavad edasi ehitama kõik järgmised riigikogu koosseisud ja poliitikute põlvkonnad, et ajaloo kohati ülekohtuseid käike leevendada ja tahtmatut ebaõiglust vajadusel tasandada. Kõik Eestimaa inimesed peavad saama oma riiki usaldada ja tunda, et Eesti seisab ka nende eest.“

„Neile põlvkondadele, kellele mainitud ajaloolised hetked jäävad lapsepõlve, või koguni, kes on sündinud ja sünnivad iseseisvas Eesti Vabariigis; neile, kelle õlul lasuvad täna meie ühist tulevikku mõjutavad otsused ja teod, on küsimus „kas sellist Eestit me tahtsimegi?“ juba ette ära vastatud.

Jah, me tahtsime, tahame jätkuvalt, et iseseisev Eesti riik oleks osa meie rahvuslikust DNA-st, et ta toimiks eesti keele ja kultuuri tagatisena, nagu see ka põhiseaduse preambulis kirjas.

Me tahame, et Eesti riik oleks õdus ning armastatud kodu mitte ainult siin maanurgas aastasadu elanud rahvale, vaid kõigile neilegi, kes sidunud oma elu ja saatuse Eestiga, kellele Eesti on meiega sarnaselt südameasjaks.“

 

Ants Veetõusme: me oleme võitnud ja unistused täitnud

Esitage endale igal hommikul küsimus: mida mina saan teha iseenda ja oma riigi heaks. Ja tehke iga päev midagi iseenda, oma lähedaste, kolleegide, sõprade ja Eesti heaks. Ja kui te olete seda teinud, siis on päev korda läinud ja Eesti elu edenenud, ütles 20. Augusti Klubi president Ants Veetõusme XIV riigikogu ja 20. Augusti Klubi pidulikul istungil peetud kõnes.

„30 aastat tagasi oli nii saalis kui Toompea koridorides ja tubades tunda ootust ja ärevust. Keegi ei teadnud, kuidas lõppeb päev väljaspool Toompea lossi seinu, kuid samas teati juba kindlalt, et just täna ja ainult täna tuleb ülemnõukogul (sest ühelgi teisel institutsioonil polnud neid volitusi) taastada Eesti Vabariigi iseseisvus, sest olime saanud rahvalt selleks mandaadi.

Ja kui kõlas Ülo Nugise haamrilöök, mis kinnitas, et otsus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest on vastu võetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt, siis oli see suureks rõõmuks rahvale, kes oli kogunenud Toompea lossi esisele väljakule. Selline ühtekuuluvustunne saadikute ja rahva vahel saab tekkida vaid neil harvadel hetkedel riigi ajaloos, kui võetakse vastu ülitähtsaid otsuseid, mida just rahvas on oodanud ja tahtnud,“ ütles Veetõusme.

Veetõusme märkis ära palju ülemnõukogus tegutsenud töötajaid, kes olid oma ala suurimad spetsialistid ning tänu kellele olid vastuvõetavad seadused korrektsed ning juriidilist praaki praktiliselt polnud. See oli ehe näide, kuidas viiakse ellu saadikute poliitiliselt tahet nii, et sünnivad korrektsed seadused ja kuidas korraldada koostööd saadikute ja töötajate vahel.

Riigi edukuse pandiks pidas Veetõusme meie edukat rahareformi ja Eesti krooni käibele tulekut.

„Kui NSVL ei tunnustanud rahareformi ettevalmistusperioodil Eesti õigust oma valuutale, siis paljud lääneriigid lihtsalt ei uskunud sellesse ja soovitasid tungivalt loobuda rahareformist. Aga me tegime selle ära ja mitte halvasti. Nagu tavaliselt – me kuulasime kõik poolt- ja vastuargumendid ära, kuid otsuse tegime ise ikka sellise, mis meie teadmiste juures tundus Eestile parim ja samas ka teostatav.“

Veetõusme tundis muret, et Venemaa kolmekümne aasta tagused demokraatiailmingud on juba enam kui paarkümmend aastat kadunud ja iga aastaga liigutakse selles suunas, et taastada Nõukogude Liit oma endistes mõõtmetes. Rindejoon läheneb meile märkimisväärse kiirusega olles jõudnud juba Leetu ja Lätti.

„See, mis toimub Leedus ja Lätis, ei ole kaugeltki põgenike probleemiga seotud, see on uue sõjalise jõu katsetamine ja kasutamine meie naabrite suhtes. Meil tuleb olla solidaarne naabritega mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Kui me nüüd ei näita üles kolme Balti riigi ühtsust ja koostööd, siis võib olla sellel väga traagilised tagajärjed. Olles NATO liige ja ÜRO Julgeolekunõukogu liige, siis praegu on meie suur võimalus ja kohustus aidata naabreid, sundides meie suurriikidest sõpru adekvaatselt reageerima ja reaalselt tegutsema.“

Veetõusme kiitis Eesti rahvasaadikute tohutut panust, et NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress tunnistas 24. detsembril 1989 Molotovi-Ribbewntropi pakti salaprotokollid õigustühiseks ja allakirjutamise hetkest peale kehtetuks.

„See sai võimalikuks ainult tänu sellele, et Eesti saadikud näitasid üles meistriklassi ajaloo võltsijate vastu! Nüüdseks on käes taas olukord, kus Vene riigiduumas tahetakse see küsimus uuesti arutelule panna, et tühistada 24. detsembri 1989 ajalooline otsus. Me võime sellest mitte välja teha, aga nähes, mis maailmas ja Euroopas toimub, siis oleks selline käitumine kuritegelik Eesti riigi suhtes.“

„Peame lääneriikidele ja nende juhtidele pidevalt meelde tuletama, et Molotovi-Ribbentropi pakti salajased protokollid olid need, mis viisid kolm Balti riiki Nõukogude Liitu, mitte meie rahvaste vaba tahe. Ja kui me seda Euroopa Liidus ja ÜRO-s ei meenuta, siis võib ajalugu korduda.“

Tänapäevasel kõlas Veetõusme sedastus, et poliitika algab sealt, kus isekeskis võistlevad ideed ning nende teostamisviisid, mitte aga üksikute inimeste võimuambitsioonid ja soov meeldida parteiliidritele. Poliitika on kompromisside kunst, saavutada eesmärke niimoodi, et jäädakse väärikaks, et kaotajatele jääks taganemisruumi ja võitjatel jätkuks suuremeelsust ära kuulata teisitimõtlejaid. Ja just kiiresti muutuvad olud sunnivad meid olema valmis vastama igale uuele väljakutsele. Ja ilma uute väljakutseteta me mandume mingiks keskpäraseks väikeriigiks, mida ülejäänud saavad oma huvides ära kasutada.

„Täna saame täie kindlustundega öelda – me oleme võitnud ja unistused täitnud. Hoidkem siis üheskoos seda võitu!“ kutsus Ants Veetõusme tegudele.

 

Sassoli: Eesti on 30 aastaga saanud eeskujuks teistele riikidele

Euroopa Parlamendi president David-Maria Sassoli ütles intervjuus ERR-ile, et Eesti on 30 aastaga saanud eeskujuks teistele riikidele, kes ihkavad vabadust ja demokraatiat. Euroopa Liit peab aga tema sõnul oma demokraatiat kaitsma, sest see on pidevalt autoritaarsete riikide rünnaku all.

Afganistani küsimuses oli Sassoli seda meelt, et ELi heaks töötanud ja meid aidanud inimesi tuleb toetada, neile ei saa selga pöörata ja neid maha jätta. „Meil on moraalne kohustus pakkuda turvalisust nendele inimestele, kes on meiega koos 20 aasta jooksul tööd teinud. Nende elud on ohus, nii, et me peame neid kaitsma,“ ütles Sassoli.

Venemaast ja Valgevenest rääkides on jutt Euroopa ruumi piiridest. „Sõnum peab olema väga selge – Eesti, Läti ja Leedu julgeolek on Euroopa prioriteet. Me peame tugevdama kontrolli oma Euroopa piiridel, sellest sõltub kõikide Euroopa Liidu kodanike turvalisus. Me näeme, et käimas on teatavat sorti hübriidsõda. Valgevene üritab migrante oma huvides instrumentaliseerida. See on häbiväärne ja me ei saa sel lasta jätkuda,“ kinnitas europarlamendi juht.

Küsimusele, kas liberaalne demokraatia on Euroopa Liidus muutumas üha konservatiivsemaks, vastas Sassoli, et koroonaviirusega on tulnud arusaam, et tekkinud on vastandumine.

„Ühel pool on demokraatlik süsteem, teisel pool aga autoritaarne süsteem. Autoritaarsed süsteemid tahavad meile näidata, et nad on efektiivsemad kui demokraatiad. Loomulikult ei saa me seda lubada. Me peame demokraatiat hoidma ja selle eest hoolitsema ja seda parendama. Demokraatia peab olema dünaamilisem ja efektiivsem ning rahuldama kodanike vajadusi. Oluline on dialoogi säilitamine Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel. Samas tuleb tunnistada, et ka Euroopa Liidus on olemas demokraatiavastased ja natsionalistlikud meeleolud, aga tihti õhutatakse neid meeleolusid autoritaarsete režiimide poolt, kelle arsenalis on valeuudiste levitamine ja küberrünnakute korraldamine. Me peame selle vastu välja astuma. Me ei saa lubada sellist mõjutustegevust ja demokraatliku eluviisi ründamist,“ vastas Sassoli.

 

David-Maria Sassoli asetamas mälestuskimpu. FOTO: twitter EP_President

 

Mari Kalkun: võtaks õige aega, et sättida oma sihid kõigepealt hästi paika

Vabadus ei ole üks suur õhupall, mis lõputult kasvada saab. Emake Maa näib ootavat meilt pigem enda piiramist. Küllus, milles elame, on hakanud töötama me vastu, sellel on hind, ütles noore kultuuritegelase preemia pälvinud muusik ja helilooja Mari Kalkun Kadrioru lossi roosiaias peetud kõnes.

„Olen kogu oma teadliku elu elanud vabas Eestis, see teeb täpselt 30 aastat. Oleme rahas rikkamad kui eales varem ja me saame endale päris palju lubada. Me võime end omal maal suhteliselt vabalt ja turvaliselt tunda. Meil jagub puhast vett ja õhku, leidub isegi vaikust, mis on tänapäeva maailmas juba suur luksus.

Ent selgub, et vabadus ei olegi üks suur õhupall, mis lõputult kasvada saab. Emake Maa näib ootavat meilt pigem enda piiramist. Küllus, milles elame, on hakanud töötama me vastu, sellel on hind.

Ka Eestis viskame iga päev ära tuhandeid tonne korralikku, kaugelt toodud toitu. Midagi kuskil ses masinavärgis on nihu, see krigiseb igast küljest, aga seda peatada näib raske. Kuidas vaataks selle peale minu Siberis nälga kannatanud ja sinna oma elu jätnud vanavanaema Liisa, keda oli õpetatud leivale suud andma, kui see käest kukkus? Vanaema Heljut mäletan aga just selle järgi, et ta oskas alati ka kuivanud saiakannikatest kõige maitsvama toidu välja võluda.

Kui loodus annab meile märku võtta tuure vähemaks, siis oleks aeg põhjalikult üle vaadata oma vanad tarkused, mida meil veel nii palju alles on. Mis on need esivanemate ellujäämise kunstid, mis meid tulevikuski aidata saavad? Miks raiuti maja ehitamiseks palki just vana kuu ja põhjatuulega?

Milline ligipääs oli lauluema Taarkal loovuse allikatele, kui ta suutis luua peast kümneid tuhandeid värsse? Kuidas oskab Anu Raud ära kasutada oina kõik osad, munanditeni välja? Meil ei tule tarkusi otsida kaugetelt maadelt. Vanad teadmised on meil siin ja praegu veel olemas, kui olla tähelepanelik. Need sünnivad meisse märkamatult, igapäevaselt, lapsepõlves taustaks mahlakat võro kiilt kuuldes või juhuslikult naabrimehe pillatud ütluses: „Kaemi no’! Aigu om tollõ kipõ as’aga…“ (Vaatame veel! Aega on selle kiire asjaga.)

Võtakski õige aega, et sättida oma sihid kõigepealt hästi paika. Vanad tarkused seisavad paljuski vanade õlgadel. Kuid keegi teine ei kõnele mu lapsega edaspidi võro keelt, kui ma ise selle eest hoolt ei kanna. Igaühe vastutus – aga ka võimalus – oma kultuuri suhtes on siin, meie laiuskraadidel erakordselt suur.

Laulul on võime painutada aegruumi, muuta aja kulgu – aeglustada või kiirendada seda, teha teekonda lühemaks.

Parim viis õppida üht laulu on suulise pärimuse teel ehk siis lihtsamalt öeldes – keegi õpetab selle sulle. Regilaul „Mets üheskoos“ on õpitud just nõnda, sõbralt, ühel pikal autosõidul, kus me muudkui laulsime ja avastasime, et laulul on võime painutada aegruumi, muuta aja kulgu – aeglustada või kiirendada seda, teha teekonda lühemaks,“ kõneles Mari Kalkun.

KALEV VILGATS

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here