Energia kallinemine võib majanduse taastumisele pidurit tõmmata. Jõulueelarve tuleb uuesti koostada. Sisserände piirarvuks saab 1311. Alalisi elanikke 3326 võrra vähem

0
109

FOTO: LHV

 

Septembris ulatus tarbijahindade kasv aastases võrdluses 6,6%-ni, mis on kiireim inflatsioonitempo alates 2008. aastast. Nagu juba tavaks saanud, oli kiire hinnatõus põhjustatud energiahindade hüppelisest kallinemisest. Elektri börsihind oli septembris kolm korda kõrgem kui mullu samal ajal ning nafta hind maailmaturul veidi vähem kui kaks korda kõrgem. Maagaasi impordihinnad on kogu Euroopas hullumeelse kasvutempo saavutanud just viimastel kuudel ning on nüüd kevadega võrreldes juba 3-4 korda kallimad. Kogu hinnatõusust moodustas energia- ja kütusehindade kasv ligikaudu 60%.

Energia hinnatõusu põhjused ei ole muutunud. Hindasid kannustab ühelt poolt endiselt tugev nõudlus majanduse üheaegse avanemise kontekstis. Teisalt on taastuvad energiaallikad olnud viimasel ajal vähetootlikud (nõrk tuul ja madal veetase Skandinaavias) ning keskkonda saastavamad tootmisviisid on kõrge CO2 kvoodi hinna tõttu muutunud väga kalliks. Maagaasi varud said aga eelmise talve ajal suures mahus ära kasutatud ja nüüd tuleb varude täiendamiseks võistelda nii Aasia kui Venemaa endaga, mis ongi kokkuvõttes hinna üles löönud. Hindade langusele aitaks lähivaates tohutult kaasa soe, vihmane ja tuuline talv, mis ühelt poolt hoiaks nõudlust madalamal ja annaks samas võimaluse taastuvenergia tootmisvõimsused täies mahus tööle rakendada.

FOTO: LHV

 

Ülejäänud Euroopaga võrreldes on Eestis hinnakasv olnud tunduvalt kiirem, sest meie tarbijakorvis on energiakulude osakaal keskmisest suurem. Energiakandjatega tehtud tulevikutehingud näitavad tänasel päeval, et kõrgendatud hinnatase kestab vähemalt tuleva aasta kevadeni, mil võiks oodata hinnataseme märkimisväärset alanemist. Aasta lõpus toetab aga hinnatõusu ka toidutoormete jätkuv kallinemine, mis ei ole Euroopa turgudele (sh Eestisse) veel täies mahus jõudnud. Üksikud toidukaubad (nt kartul, värske köögivili) on viimastel kuudel siiski märkimisväärselt kallinenud. Seega jääb inflatsioon ootamatult kiireks vähemalt aasta lõpuni, kuid tõenäoliselt ka uue aasta esimestel kuudel.

Pikalt kõrgel püsiv elektrihind võib lähivaates pidurdada majandusarengut kogu Euroopas, sest elekter on paljudes tööstusharudes oluliseks tootmissisendiks. Kui keskmise tööstusettevõtte jaoks jääb energiakulude osakaal tootmiskuludes alla 3%, siis näiteks paberi- ja metallitööstuses aga ka osade ehitusmaterjalide tootmises võib see ulatuda kuni 20%-ni. Eesti suurim elektritarbija Estonian Cell on hinnanud, et energia osakaal nende otsestest tootmiskuludest on lausa üle 35%. Kui ettevõtjad peaksid sisendkulude ootamatu kasvu tõttu tootmist vähendama hakkama tekitab see niigi ägeda nõudluse all vankuval turul defitsiiti veelgi juurde ja avab tee uuteks äkilisteks hinnatõusudeks.

 

Jõulueelarve tuleb uuesti koostada

Tööjõupuudus ja elektrihinna tõus hakkab jõudma toodetesse. Joogi- ja lihatootjad nimetavad juba tähtaegu, mil hinnad tõusevad, kirjutas uudsiteportaali Delfi Ärileht.

Suurema tähelepanuta tõstis Eesti suurim joogitootja A. Le Coq oktoobris hindu 3,5 protsenti, kuid hinnatõus toimus juulikuu teadmiste baasilt. Nüüd on uus olukord, ettevõtte juht Tarmo Noop kurdab, et energia hinnad on kasvanud ligi 200 protsenti. Lisaks tõusevad hoogsalt teravilja hinnad.

„Suurema tõenäosusega on meil hädavajadus veel üheks hinnatõusuks järgmise aasta esimeses kvartalis. Tõusu suurus sõltub juba sellest, mida energiahinnad teevad,“ ütleb Noop.

Nõo Lihatööstuse nõukogu esimees Simmo Kruustükk räägib, et hinnatõusu peamine põhjus on pakendimaterjalide, liha-, maitseainete ja tooraine hindade tõusud.

„Kõige suurem kuluallikas on tooraine, mis moodustab 70 protsenti kogukuludest ning 10 protsenti moodustavad tööjõukulud ning ülejäänud kulud on pakendid, abimaterjalid jne,“ ütleb ta.

„Lihatoodete hinnatõusu võib oodata vahetult enne jõule – detsembri alguses. Meie tõstame oma hindu keskmiselt umbes viis protsenti,“ ütleb Kruustükk.

 

Tööjõupuudus jõuab hindadesse

Teine suur probleem, mis A. Le Coqi ja enamikku teisi Eesti tootjaid täna vaevab, on tööjõupuudus. Nõo Lihatööstus on eelmise aasta sama ajaga kasvatanud töötajate palka 10 protsenti. „Palgatõus toob kaasa selle, et hinnad on kõrgemad kui kunagi varem. Palka ei saa väga enam kergitada ja seal on piirid ees,“ ütleb Kruustükk.

A. Le Coq ootab, et riik leevendaks võõrtööjõu kvoote. Noop ütleb, et kuigi ettevõte pole seni võõrtööjõudu kasutanud, ei tähenda, et seda tulevikus kavas pole. Põhjus, miks seni võõrtööjõudu pole vaja läinud, peitub selles, et praegu makstakse enda töötajatele sektori keskmisest suuremat palka ja on vaeva nähtud hea tööandja kuvandi loomisega, aga tulevikus see enam kõiki probleeme ei lahenda.

„Me ei taha jõuda sinna, kus praegu on Suurbritannia,“ ütleb Noop. Ta näeb, et riigil oleks tarvis võõrtööjõu regulatsioone leevendada, sest meie elanikkonnast jääb selgelt väheks. „Tean, et teistes Eesti joogitööstustes kasutatakse juba praegu võõrtööjõudu,“ tõdeb Noop.

Kui A. Le Coqil on seni suurematest tööjõuprobleemidest pääsenud, siis Nõol on juba täna murepilved pea kohal. „Meil on praegu puudu 30–40 töötajat,“ ütleb Kruustükk. Nõo lihatööstuses töötab kokku 188 inimest.

Kruustükk kurdab, et nende alal on suur puudus lihafännidest, kellest ülikoolis lihatehnoloogiat õppides tippspetsialistid sirguks. Tema sõnul on maaülikoolis eriala omandamas praegu kaks inimest – üks bakalaureuse- ja teine magistriõppes.

 

Sisserände piirarvuks saab 1311

Siseministeerium teeb ettepaneku kehtestada 2022. aasta sisserände piirarvuks 1311, mida on nelja võrra vähem kui sel aastal, edastas Rahvusringhääling (ERR).

Sisserände piirarv ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest
elanikkonnast. 1. septembri seisuga on Eestis alalisi elanikke 1 311 729. Seega, lähtudes Eesti elanike arvust, on 2022. aasta sisserände piirarv 1311 isikut.

Välismaalaste seaduse järgi kuuluvad sisserände piirarvu arvestusse tähtajalised elamisload, mis antakse töötamiseks, ettevõtluseks, kaaluka riikliku huvi või välislepingu alusel.

Aastatel 2013–2014 oli sisserände piirarvuks 0,075 protsenti alalistest elanikest. Et aga aastatel 2013 ja 2014 suurenes töötamiseks antavate tähtajaliste elamislubade taotluste ja antud lubade arv, suurendati 2015. aasta sisserände piirarvu maksimummäärani, mis on sätestatud välismaalaste seaduses ehk 0,1 protsendini Eesti alalisest elanikkonnast.

Et tähtajaliste elamislubade taotluste ja lubade andmise otsuste arv on alates 2014. aastast suurenenud, on siseministeeriumi hinnangul põhjendatud kehtestada 2022. aasta sisserände piirarv lubatud maksimummääras.

Sisserände piirarv täitus täiel määral aastatel 2016-2019 ning on aasta-aastalt täitunud üha kiiremini: 2016. aastal detsembris, 2017. aastal juulis, 2018. aastal juunis ning 2019. aastal märtsis. Kuigi 2020. aastal ning käesoleval aastal (seisuga 1. september) on teatud hulk väljastamata tähtajalisi elamislubasid, täitus vabalt jaotamiseks mõeldud piirmäär mõlemal aastal juba aasta esimestel päevadel.

 

Tähtajalise elamisloa taotlused

Võrreldes eelmise aastaga on tähtajalise elamisloa taotluste koguarv kasvanud, kuid silmas tuleb pidada 2020. aasta pandeemiast tingitud erandlikkust. Kui 2020. aasta 1. septembri seisuga esitati 5172 tähtajalise elamisloa taotlust, siis seisuga 1. september 2021 on taotlusi esitatud 1248 taotluse võrra rohkem ehk 6420.

Töötamiseks antava tähtajalise elamisloa taotluste arv on kasvanud. 2020 aastal esitati 1. septembri seisuga 1602 tähtajalist elamisloa taotlust töötamiseks. Tänavu 1. septembri seisuga on taotlusi esitatud 818 võrra rohkem ehk 2420.

Ettevõtlusega tegelemiseks antava tähtajalise elamisloa taotluste arv on samuti kasvanud. Kui 2020. aasta septembri seisuga oli esitatud 82 taotlust, siis tänavu samaks ajaks 26 taotlust rohkem ehk 108.

Välislepingu alusel antava tähtajalise elamisloa taotluste arv on samas vähenenud. Kui 2020 septembriks oli esitatud 29 taotlust, siis tänavu 1. septembriks üheksa taotlust vähem ehk kokku 20 taotlust.

 

Alalisi elanikke 3326 võrra vähem

Eesti alaliste elanike arv on aastaga vähenenud 3326 inimese võrra, mille peamine põhjus on pikaajalist elamisluba omavate välismaalaste arvu langus, vahendas Rahvusringhääling (ERR) siseministeeriumi andmeid.

Siseministeeriumi sisserände piirarvu seletuskirjas kirjutatakse, et Eesti alaliste elanike hulk on võrdluses 2020. aastaga kahanenud. 2020. aasta alalise elanikkonna hulk oli (1. septembri seisuga) 1 315 055, kuid aasta hiljem 1 311 729. Ehk alaliste elanike arv on kahanenud 3326 võrra.

Siseministeerium toob välja, mis on seda mõjutanud. Eesti kodanike arv, kelle elukoht on registreeritud Eestis või kelle elukoht on registreerimata, on vähenenud 66 võrra.

Välismaalasi, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba, on nüüd aastases võrdluses 3813 isiku võrra vähem (2020. aastal 156 138, 2021. aastal 152 325).

Kasvanud on alalise elamisõigusega Euroopa Liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete arv. Kui 2020. aastal olid neid 9014, siis tänavu 9567 ehk kasv oli 553 inimese võrra.

LHV / KALEV VILGATS

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here