Saksa ja Vene okupatsioonid röövisid Eestilt viiendiku rahvast

0
126

Reaalkooli foto, millel on sulatud kokku hetk märtsipommitamist ja tänapäevast, annab vaatajale aimu sõjakoleduste tagajärgedest. FOTO: Sander Ilvest

 

 

Tartu ülikooli matemaatika emeriitprofessor ja statistik Ene-Margit Tiit kirjutab sõjaaja rahvastikustatistikast, Eesti inimkaotustest Saksa ja Vene okupatsioonide ajal ning Teise maailmasõja mõjust Eesti rahvastikule.

Sõjad on alati seotud inimkaotustega. Lisaks otseselt sõjategevuses kaotatud inimeludele on sageli veelgi suuremaid kaotusi põhjustanud sõja kaudsed mõjud, tavapäraselt nälg ja haigused, aga ka terror, genotsiid ja ränne. Sõjaga seotud inimkaotuste hindamine on samas keeruline, sest sõja ajal katkeb tavapärane statistika kogumine. Andmeid kogutakse tagantjärele ja püütakse neid mitmeti täpsustada. Kõigest hoolimata jäävad sõdade ajal rahvastikustatistika aegridadesse lüngad ja nii on see olnud ka Eesti puhul.

Eesti elanike arvu statistikas on üheksa aasta pikkune periood (1941– 1949), mille kohta statistikaamet ei ole rahvaarvu avaldanud. Selle aja jooksul vähenes rahvaarv 99 000 inimese võrra. Esmapilgul võib tunduda lohutavana, et võrreldes Eesti Vabariigi viimase loendusega 1934. aastal, oli esimese nõukogude rahvaloenduse ajaks 1959. aastal rahvaarv ligemale 67 000 inimese võrra suurenenud, kuid tuleks vaadata ka, millised olid rahvastikuprotsessid nende muutuste taga.

Kuigi usaldusväärsete andmete puudumise tõttu pole aastateks 1941— 1949 rahvaarvu arvutatud, ei maksa siiski arvata, et sel ajal Eestis üldse mingeid andmeid ei kogutud ja statistikat ei tehtud. Sündide ja (tsiviil)surmade, seega ka loomuliku iibe arvestus toimus praktiliselt pidevalt läbi kõigi sõja- ja okupatsioonide aastate. Lisaks toimus 1. detsembril 1941 Eestis rahvaloendus (üldregistreerimine), mille käigus selgus, et Eestis elas 1 017 475 inimest (faktiline ehk kohalolev rahvastik), kusjuures Saksa sõjaväelasi ja saksa tsiviilametnikke ei olnud rahvastiku hulka arvestatud.

1944. aasta hilissügisel lõigati Eesti territooriumi küljest ära Petseri linn ja enamik Setumaa valdu koos elanikkonnaga. 1945. aasta talvel lõigati aga Eesti küljest Narva jõe tagune piirkond koos Jaanilinnaga (Ivangorod). Ühes viie protsendi riigi pindalaga kaotas Eesti seega ligi 50 000 elanikku. Sõja eel oli nendel territooriumitel elanud 56 200 inimest, kellest vähemalt kolmandik olid etnilised eestlased.

Rahvastikusündmuste, sh sõjakaotuste kohta on teavet kogunud ja rahvastikuseisundit ning -kaotusi sõdade ja okupatsioonide ajal hinnanud ajaloolased, mäluasutuste esindajad, rahvastikuteadlased ja statistikud. Nimeliselt tasub esile tuua Leo Valge, Kalev Katus, Arvo Kuddo, Uno Mereste, Heldur Palli ja Lembit Tepp. Üldiste suundumuste osas nende hinnangud ühtivad.

 

Vene esimene okupatsioon tõi inimkaotusi

Eriti usaldusväärsed tunduvad olevat Lembit Tepi (1930–2008) hinnangud. Tepp töötas alates 1961. aastast Eesti NSV statistikasüsteemis ja oli aastail 1970–1980 Eesti NSV Statistika Keskvalitsuse juhataja esimene asetäitja. Seega oli tal juurdepääs mitmesugustele Eestis kogutud statistilistele materjalidele, mida nõukogude võim ei pidanud võimalikuks avaldada. Nende põhjal tegi Tepp, kes huvitus sügavalt Eesti rahvastiku käekäigust, statistilisi järeldusi Eesti rahva olukorra ja arvukuse kohta II maailmasõja ajal ja järel.

 

Eesti rahvaarvu statistikas on üheksa-aastane lünk

Kuna sõja ajal tavapärane statistika kogumine katkes, on Eesti II maailmasõja inimkaotusi püütud hinnata muul moel. Otseseid sõjaohvreid oli hinnanguliselt 64 500, tsiviilelanike liigsuremuse tõttu vähenes rahvastik 35 000 inimese võrra. Kui lisada ka piiride muutmise (ca 50 000) ja emigratsiooni tagajärjel (ca 100 000) tekkinud rahvastikukadu, kaotas Eesti II maailmasõjas hinnanguliselt 250 000 inimest ehk üle viiendiku (ca 22 protsenti) oma sõjaeelsest elanikkonnast. Peale sõda naases samas umbes 77 000 Venemaa eestlast (inimesed, kes olid Venemaale lahkunud enne I maailmasõda ega olnud naasnud Eesti Vabariigi ajal). Lisaks saabus Eestisse rohkesti immigrante muudest Nõukogude Liidu piirkondadest. Eesti rahvaarv küll taastus ja isegi ületas sõjaeelse taseme, kuid rahvuskoostis muutus põhjalikult.

Tepp hindab, et perioodil 1939. aasta sügis kuni 1940. aasta algus asusid 14 400 inimest, põhiliselt baltisakslased, ümber Saksamaale (tegelikult Poola territooriumile). 1940. aasta suvel põgenesid või jäid välismaale 500 inimest, diplomaadid, meremehed jne. Aastatel 1940— 1941 arreteeriti või mõrvati NKVD või Punaarmee poolt 9850 inimest, 2800 inimest viidi ära tööülesannete täitmisel ja jäid teadmata kadunuks. 1941. aasta juunis küüditati Eesti poliitiline ja majanduseliit, kokku 10 200 inimest. 1941. suvel mobiliseeriti Punaarmeesse noored kutsealused ja Eesti Vabariigi relvajõududesse kuulujad, kokku ligi 37 900 meest. 1941. aasta suvel toimus osalt kohustuslik evakuatsioon asutuste kaupa ja lahkus ka suurem osa Eesti juute, kokku 26300 inimest.

Mobiliseeritutest hukkus umbes pool, s.o 18 950 meest, küüditatutest 60 protsenti, so 6000 inimest, ja evakueeritutest 3000, s.o 12 protsenti. Seega hukkus kokku vähemalt 30 000 inimest. Jäädavalt lahkus välismaale siirdunuist 15 000, lisaks osa küüditatutest ja evakueeritutest, st hinnanguliselt kokku ligi 20 000 inimest. Seega kaotas Eesti esimese Vene okupatsiooni perioodil (sh ajutiselt) kokku 102 150 inimest, neist lõplikult hinnanguliselt 50 000 inimest.

Kui võrrelda Tepi hinnangut 1940. aasta statistika ja 1941. aasta rahvaloenduse andmete erinevusega (104 464 inimest), on kooskõla hinnanguga väga hea. Siiski on tema arvutuses puudu ligi 14 000 inimest, kuna baltisakslased lahkusid juba 1939. aastal.

 

Ka Saksa okupatsioon tähendas kaotusi

Kaotusi tõi ka Saksa okupatsioon. 1941. aastal toimus baltisakslaste ja eestlaste teine (järel)ümberasumine Saksamaale, mil lahkus 7000 inimest. Aastatel 1941–1944 hukkasid Saksa okupatsioonivõimud 6600 Eesti kodanikku, sh juute ja mustlasi. Aastatel 1942–1944 sai pommitamise tõttu surma 1000 tsiviilelanikku, valdavalt linnadest. 1942–1944 saadeti Saksamaale tööteenistusse ja vangilaagritesse 4800 inimest, põhiliselt noored. 1944. aastal mobiliseeriti 59 000 meest Saksa sõjaväkke ning 3500 meest, nn soomepoisid, põgenesid mobilisatsiooni eest Soome. Samal aastal lahkus 7500 eestirootslast (rannarootslast) Rootsi, 68 000 inimest põgenes läände, Saksamaale ja Rootsi (nn paadipõgenikud).

Hukkus ligi 14 600 sõjameest (u 25 protsenti mobiliseeritutest). Pagemisel hukkus lisaks umbes 10 protsenti ehk 6800 inimest. Üldse hukkus kokku seega 29 000 inimest. Jäädavalt lahkus 7000 inimest Saksamaale (1941), 7500 Rootsi (rannarootslased), lisaks 61 200 (ellujäänud) pagulast ja 4000 tööteenistuslast, kokku ligi 80 000 inimest (pagulaste arv võib erinevate hinnangute järgi olla ka kuni 10 000 võrra suurem). Saksa okupatsiooni perioodil kaotas Eesti seega kokku (sh ajutiselt) 157 250 inimest, millest lõplikult hinnanguliselt 109 000 inimest.

Saksa okupatsiooni ajal hukati Eestis vangilaagrites (Kalevi-Liival, Kloogal jm) ka teiste riikide kodanikke (hinnanguliselt kuni 60 000 inimest), kuid see ei puudutanud kuigivõrd Eesti elanikke. Teine ulatuslik rahvastikku puudutav aktsioon, mille tegi teoks Saksa okupatsioonivõim, oli 50 000 ingerisoomlase toomine Eestisse, kes Paldiski kaudu Soome suunati, hiljem tagasi nõuti ja Siberisse saadeti. Neist jäi hinnanguliselt 2500 Eestisse. Kuigi okupatsiooni ajal viibis Eestis ka Saksa sõdureid, ei ole andmeid nende laste kohta, nagu sellest on kõneldud Norras ja Prantsusmaal.

 

II maailmasõja järel häving jätkus

1945. aasta alguseks, pärast Setumaa ja Ingerimaa loovutamist Vene föderatsioonile, jõudis Eesti rahvaarv miinimumtasemele, mis oli võrreldav 19. sajandi keskpaigaga, kuid täpset arvu kahjuks ei teata. Tõenäoliselt oli see umbes 850 000, st et sõjaeelse, 1939. aastaga võrreldes oli rahva arv vähenenud enam kui 280 000 võrra (veerand toonasest rahvastikust). Rahvaarvu kahanemine oli suuresti toimunud vähemusrahvuste arvel: lahkunud baltisakslased, rannarootslased, lahkunud või tapetud juudid ja mustlased, suur osa venelasi, kes olid elanud Petserimaal või Narva jõe taga, muutusid Vene Föderatsiooni elanikeks.

Siiski ei saa väita, et Eesti oleks sõjas kaotanud 25 protsenti elanikest. Peatselt jõudis tagasi kodumaale suur osa evakueerituid, sõja lõppedes demobiliseeriti Punaarmeesse kuulunud mehed ja tasapisi naasid ka Saksa armeesse mobiliseeritud ning sõjavangi langenud mehed. Kuni 1959. aasta rahvaloenduseni on rahvaarvu kohta siiski vaid hinnangud.

Tänuväärset tööd andmete kogumisel on teinud Memento, mille tulemusi on esitanud Leo Talve. Memento hinnangul kaotas Eesti II nõukogude okupatsiooni ajal (1945–1989) territoriaalsete kaotuste tõttu 56 200 Petserimaa Eesti Vabariigi kodanikust elanikku (Petserimaa elanikkond oli tõenäoliselt sõja ajal vähenenud, seega pigem 50 000 inimest), poliitilistel põhjustel arreteerimiste tõttu (Saksa sõjavägi, Soome sõjavägi, metsavendlus, rahvuslus, kulaklus) 75 000 inimest. Aastatel 1948–1951 küüditati 30 000 inimest. Tapeti u 300 “aktivisti”, küüditatutest ja arreteeritutest hukkus hinnanguliselt 5 protsenti. Seega oli rahvastikukaoks (sh ajutiseks) 161 500 inimest, millest lõplikuks kaotuseks sel perioodil 55 500 inimest.

 

Sõja mõju kestab edasi

Rahvastikumuutused ei piirdu siiski üksnes sõjakaotustega, arvestada tuleb ka muid protsesse, näiteks mõju rahva tervisele. II maailmasõja järel teadaolevalt suuremahulisi epideemiaid ei esinenud, ohtlikumate haiguste vastu vaktsineeriti juba sel ajal. Siiski oli paljudes riikides sõja ajal ja järel tsiviilelanikkonna suremus tavapärasest märgatavalt suurem. Seejuures oli Eestis tsiviilelanike liigsuremus aastail 1940–1947 kokku ligi 35 000 inimest.

Pärast Eesti teistkordset okupeerimist hakkas rahvaarv kiiresti kasvama. Osaliselt naasis Eesti varasem elanikkond: sõjaväest, vangilaagritest ning asumiselt ja evakuatsioonist saabus tagasi 75 000 inimest. Neile lisandus u 77 000 Venemaa eestlast, s.o inimesed, kes olid Venemaale lahkunud enne I maailmasõda ega olnud kasutanud (ei õnnestunud kasutada) võimalust opteeruda Eesti Vabariiki 1920. aastate alguses.

Lisaks saabus Eestisse rohkesti immigrante muudest Nõukogude Liidu piirkondadest – niihästi juhtivtöötajaid, spetsialiste ja töölisi põlevkivirajooni maavarasid kaevandama kui ka pagulasi majanduslikult väga kehva olukorda sattunud lähipiirkondadest. See protsess mõjutas Eesti rahvastikku viiekümne okupatsiooniaasta jooksul oluliselt ning ka sõjast tingitud rahvastikukao hindamine on seetõttu keeruline.

Sõjakaotusi kokku võttes võib öelda, et otseselt sõja tõttu hukkunud Eesti elanike arv oli üle 96 000 (Memento hinnangul), s.o 8,5 protsenti sõjaeelsest elanikkonnast. Ligikaudu sama tulemuse annab ka käesolevas artiklis esitatud arvutus: kolme perioodi otsesed sõjaohvrid 64 500, pluss tsiviilelanike liigsuremus 35 000. Kui siia lisada ka täiendav rahvastikukadu piiride muutmise ja emigratsiooni tagajärjel, on Eesti rahvastikukadu hinnanguliselt 250 000 inimest – Eesti kaotas seega II maailmasõjas kokku üle viiendiku (u 22 protsenti) oma sõjaeelsest elanikkonnast.

Rahvastikukadu pole aga ainus II maailmasõjast pärinev rahvastikuprobleem Eestis. Sõjale järgnenud okupatsiooni tõttu rahvaarv Eestis küll taastus ja isegi ületas sõjaeelse taseme, kuid Eesti rahvuskoostis muutus põhjalikult. Vähenes mitte üksnes eestlaste osakaal rahvastikus, vaid ka Eestis elavate etniliste eestlaste absoluutarv. 1934. aasta rahvaloenduse ajal elas Eestis 992 520 eestlast ja eestlaste osakaal rahvastikust oli 88,1 protsenti. 1989. aasta rahvaloenduse ajal oli Eestis eestlasi 963 281 ja eestlaste osakaal rahvastikust 61,5 protsenti. II maailmasõja mõju Eesti rahvastikule ulatub jätkuvalt ka tänasesse päeva.

ENE-MARGIT TIIT

Artikkel ilmus 11. mai Postimehes

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here