Stockholmi Eesti Kooli kirjandivõistluse 2021 võidukirjandid

0
189

Stockholmi Eesti Kooli õpilased. FOTO: estniskaskolan.se

 

Laiuse voor Kuremaa tuulikuga. Vooremaa. FOTO: Arne Ader

Kui mul oleks kolm soovi …

Minul on mitu soovi. Aga täna ma kirjutan kolmest kõige tähtsamast soovist minu elus.

Kui mul oleks kolm soovi siis oleks minu esimene soov, et loodus oleks puhas ja et inimesed hoolitseksid looduse eest. See on meie ainukene planeet kus saab elada.

Minu teine soov oleks, et sõda ei oleks olemas. Paljud inimesed surevad ja jäävad oma kodudest ilma sõdade pärast. Süürias on praegu sõda ja inimesed peavad põgenema, nende kodud tehakse katki ja võib-olla nad ei saa enam kunagi oma kodu näha.

Minu kolmas soov oleks, et kõikidel inimestel oleks kodu ja nii palju raha, et nad saaksid endale juua ning süüa osta. Minul ja paljudel teistel on raha väga palju, aga paljudel teistel ei ole üldse raha.

Need olid minu kolm kõige tähtsamat soovi. Võib-olla need soovid täituvad kunagi.

Greta Maria Linnasmägi (3. klass)

 

 

FOTO: Facebook

Saalihoki

Mina räägin nüüd oma lemmikspordist ja see on saalihoki. Minule meeldib saalihoki sellepärast et seal on palju jooksu ja see on väga intensiivne sport.

Vahetused on väga lühikesed umbes 2-3 minutit. Väravaid tuleb päris palju. Mängude keskmine väravate arv on 7 väravat mängus. Minu keskmine löögi kiirus on 50 km/h. Minu kõige suurem võit koos mu tiimiga on 14 – 4. Meie kõige suurem kaotus on 13 – 1, sellepärast et meie vastased olid meist 2 aastat vanemad. Minul on trenn igal kolmapäeval ja esmaspäeval 17:00-18:30 või 17:00-18:45.

Väravavahi varustus on põlvekaitsmed, kõhukaitsmed, kindad, jalanõud ja siis ka kiiver mis kaitseb sinu nägu palli eest. Pall on seest tühi ja 32 pall on ka väga kõva. Näiteks üks kord sain ma palli põlve peale ja sain rusika suuruse sinika. Tavalisel mängijal on ees kaitseprillid ja käes on tal hokikepp, et palli väravasse lüüa.

Minu lemmikpositsioon on saalihokis väravavaht ja teine lemmikpositsioon on kaitsja. Saalihoki leiutati Rootsis umbes 1990. Reeglid mis nüüd on tehti 1999. Reeglid on päris lihtsad. Mäng kestab 60 minutit, 30 x 2 minutit, hokikepp ei tohi olla kõrgemal kui põlvekõrgus ja mängijaid on kuus ühes tiimis koos väravavahiga.

Saalihokit mängitakse ka MM-il. Viimased seitse maailmameistri tiitlit on võitnud Rootsi, viimane võit oli 4-3 lisaajal. Siis oli MM Šveitsis ja Rootsi vastane oli ka Šveits.

See on miks minu lemmiksport on saalihoki ja minule meeldib see nii väga, et ma valisin selle oma teemaks selle aasta kirjandivõistlusel.

Tom Tiiman (4. klass)

 

 

 

FOTO: wikiHow.com

Kui mul oleks kolm soovi…

Täna ma kirjutan teile minu kolmest soovist. Need on päris suured soovid, loodan et need kunagi täituksid. Niisiis hakkame pihta.

Minu esimene soov on päris suur. Ma soovin, et kui ma suureks saan siis ma saaksin tuntud lauljaks. Ma soovin suure lava peal laulda ja et inimesed plaksutaksid ja vilistaksid. Ma soovin teha maailmaturneesid. Ma soovin igal pool käia ja laulda. Ma soovin, et kõik kuuleksid kuidas ma laulan. Ma soovin, et raadios lastakse minu laule. Aga see soov on päris suur ja päris raske täita. Sellepärast ma juba praegu käin kooris ja laulan. Kui ma koolist koju jõuan kuulan ma väga palju muusikat ja proovin kaasa laulda. Ma lihtsalt soovin hea laulja olla.

Minu teine soov on ka päris suur. Aga ma arvan, et iga inimene soovib seda. Ma tahan, et see koroonapandeemia lõppeks. See koronaviirus on mu elu rikkunud. Alguses enne kui see korona tuli kõik oli väga hea. Ma sain peol käia, ma sain ilma koroona maskita metrooga sõita ja ma sain oma sõpru ja sugulasi kallistada. Ma igatsen ka oma vanaema ja vanaisa. Emapoolne vanaema ja vanaisa elavad Rumeenias ja ma ei saa  mingil juhul  sinna sõita. Miks? Koroona pärast!!!!! Ma igatsen kõiki mu sugulasi, mu sõpru teistelt maadelt ja kõige rohkem igatsen ma minu vanavanemaid. Aga mina arvan, et kui me kõik kanname maske, kasutame käte desinfektseerimise vahendeid, peseme käsi ja hoiame 1,5 m vahemaad, ma arvan et me võime  koroonaviirusest lahti saada!

Minu kolmas soov ei ole võimatu. Äkki te teate, aga mul on üks väike linnuke kodus. Ta on minu koduloom. Ta nimi on Kikki. Ta on väike roheline ja armas linnuke. Minu kolmas soov on, et ma saaksin teda õpetada rääkima. Aga nüüd sa mõtled: Maria!! See ei ole nii suur asi, kui üks papagoi või lind rääkida oskab!

Sul on õigus, aga mõtle kas sa oled kunagi ühte väikest papagoid neljas keeles rääkimas kuulnud? Ei? Noh siis ma räägin sulle. Mina oskan eesti, rumeenia, rootsi ja inglise keelt. Ja siis ma mõtlesin, et oota!!! Ma õpetan oma linnukesele ka neid keeli! Nii et ma soovin, et minu linnuke oskaks nelja keelt rääkida!

Need on minu kolm soovi. Loodan, et need täituksid.

Maria Juks (5. klass)

 

FOTO: et.shops-net.com

Minu lemmiksport

Mu lemmiksport on kergejõustik. Hakkasin juba 7.-8.-aastaselt kergejõustikuga tegelema ja käisin seal üks kord nädalas. Tänaseks olen ma juba käinud peaaegu 5 aastat kergejõustikus ja käin seal kaks korda nädalas selleks, et arendada enda oskusi rohkem.

See on minu lemmiksport kuna ma ei tüdine sellest kunagi ära, kord jookseme teine kord hüppame ja vahetevahel ka viskame või tõukame. Uusi asju ja tehnikaid õpin iga kord trennis. Ma saan alati paremaid tulemusi saada kergejõustiku alades mis ka motiveerib mind, et jätkata treenimist. Meie kool harjutab isegi mingi periood aastas seda kehalises kasvatuses mis on minu arust nii tore!

Kohas kus ma kergejõustikku treenin on mul ka head treenerid kes on õpetanud mulle peaaegu kõike mida ma kergejõustikust tean. Nad ainult ei motiveeri mind, et jätkata sellega mida ma teen vaid nad samal ajal oskavad õpetada hästi. Nad kiidavad mida ma õigesti tegin ja selgitavad mida ma valesti tegin aga teevad seda nii rahulikult, nii et ma saan aru ja õpin enda vigadest. Muidugi ei saa ma ainult kiita enda treenereid vaid pean ka kiitma enda isa kes noorena treenis ja võistles kergejõustikus ja kellelt ma olen ka saanud häid nõuandeid. Tema on mul suureks abiks, aitab mind ja on üks kõige suurematest põhjustest miks mul läheb kergejõustikus hästi ega annan alla. Ta on alati mind toetanud ja ma olen selle eest väga tänulik.

Ja muidugi ei saa ma mainimata jätta minu ülejäänud peret kes toetavad ka mind väga palju sellega, et on alati kohal võistlustel, toetavad mind ja kes ostavad mulle trenniks head varustust.

Veel üks põhjus miks mulle meeldib kergejõustik on, et põhimõtteliselt kõik alad milles ma võistlen ja treenin on lõbusad.  Praegu  treenin ma kõrgushüpet, kaugushüpet, erinevaid jooksu distantse ja tehnikat, oda- ja kettaviset, kuulitõukamist ja teivashüppet. Kuna neid alasi on nii palju treenime peamiselt trennides 2 ala korraga plus üks 800 meetri jooks.

Mu lemmik alad kergejõustikus on kaugushüppe, kõrgushüppe, teivashüppe ja 60 meetri jooks. Muidugi ei saa ma neid kahjuks iga trenn harjutada.

Meil on ka siseruumid kus me talvel treenime ja kevade poole lähme tavaliselt õue. Kahjuks peame nüüd koroona pärast õues olema ja trenni tegema, et nakkuse võimalust vähendada mis on arusaadav. See tähendab, et pole väga mõtet just mu lemmik hüppealasi teha, kuna talvel saab üsnagi märjaks kui sa hüppad lume sisse või võid sa isegi haigeks jääda!  Meil tuleb lihtsalt tuua kaasa head varustust trenniks, et joostes mitte ära külmuda, kuna jooksmine on ainus mida me saame praktiliselt teha sellel aastaajal.

Õnneks on mul seal sõbrad kellega saan olla ja uskuge mind, ilma nendeta poleks see trenn pooltki nii lõbus. Neil on alati naljakaid lugusi ja nad oskavad mu tuju alati tõsta kui mul on halb tuju. Mu kergejõustiku meeskond on head kergejõustikus ja lihtsalt toredad ja ma ei tea, mida veel ma võiksin tahta.

Lõppkokkuvõtteks on mul vedanud mitte ainult treeneritega vaid enda perega ja sõpradega kes mind toetavad ja teevad trenni poole toredamaks kui see juba on! Ma olen kõige selle eest väga tänulik ja olen ka selle üle tänulik milline võimalus mul on antut seal treenida.

Elisabeth Teearu (6. klass)

 

 

FOTO: tallink.ee

Unistuste reis

Kas oled kunagi unistanud, et oleksid kuskil mujal, ilma probleemideta ja stressita? Paljud meist on sellest mõelnud või mõtlevad selle üle nüüd. Täna ma tahaksin kirjeldada sulle minu “Unistuste Reis”.

Esmalt pean ma teadma millist transporti ma kasutan, destinatioon on alati olnud tähtis minu jaoks, sest see mõjutab minu tuju päris kõvasti päeval/päevadel pärast näiteks maandumist. Ma vihkan autosid, lennukeid ja busse, kuna nendes on peaaegu alati mingi imelik plasti lõhn, vibratsioonid teevad mind natuke haigeks ja stress lennujaamas on vastik.

Paadiga on alati olnud mu lemmik viis kuskile sõita, meri on lähedal ja ma ei ole kunagi olnud merehaige. Pluss, näiteks Tallink Silja peal on palju ruumi liigutada, sõpradega vestelda ja suurtes laevades on poode ning meelelahutust peaaegu iga õhtu.

Kus aga sõita, kui mitte Islandile! Aastate jooksul olen ma selle maa poole pööranud inspiratsiooniks mitu korda selliste teemadega. Tagasi programmi juurde.

Reisile võtaksin endaga kaasa ühe sõbra või mitu, muidu oleks terve reis natuke igav, kui ma ei saa kellegagi rääkida ja juttu ajada. Kes ujuks minuga ja aitaks valida suveniire muidu?

Nisiis, lähme paadiga üle mere Islandile kohvritega ja plaanidega peas. Laevareisil jookseme paadis ringi, ostame snakse ja komme ning elame suures värskes sviidis. Äkki juhtub toidusõda, äkki mitte. Ujume basseinis ning hüppame tornidest vette, kuskil seal magan ma suures punases ujumisrõngas vee peal. Pärast seda on rahu majas ja terve kamp viskavad ennast vooditesse.

Jõuame kohale kell kaksteist järgmine päev, kohvrid käes lahkume sadamast ja liikume hotelli poole. Sigló hotell oli valik, hotell asub kõige põhjapoolsemas kandis Islandil.

Ruum hotellis on suur, valge ja puhas. Sees on kaks kuningavoodit, üks diivan koos televiisoriga, kaks vannituba ja rõdu. Me jätame kohvrid sinna ning hakkame liikuma bussipeatuse poole.

Sõidame sinise laguuni poole, mis on teisel pool saart. Sinine laguun on üks suur spaakeskus, millel on üks sinine kuumaveeallikas-ujula, mis on tuntud tervisliku vee ja värvi poolest. Seal antakse võimalus suurt sortimenti savimaske kasutada ning seal on ka head söögikohad, kus sa saad midagi süüa pärast või enne ujumist.

Ise tahaksin ma näha kuidas veekogus näeb välja ja tundub kui sa tuleksid sinna kevadel. Kevad Islandil on ikka külm, kuid välibasseinides on kümme korda lõbusam kui järsult hakkab rahet sadama.

Niisiis lõbutseme seal ning savi enda peale nühkida, ujume terve basseini ümber ja lihtsalt laiskleme vees.

Pärast seda lähme kõik koos linna poole, on aeg suveniire osta ja hankida midagi süüa. Jõuame osta kolm lunni kaisulindu, mõne laavakivi ja magneti mille me saaksime panna tahvlile klassis. Leiame hea burgerikoha ja sööme seal õhtusööki. Kui kõik lõpuks lõpetanud söömise, sõitsime tagasi hotelli ja olime ärkvel terve öö.

Järgmine päev oli aeg lahkuma, kuid jõudsime kiiresti vaadata geiser Strokkur ja sellega ka saime teada kui vastik lõhn seal on. Sõime tomatisuppi ja pastat ning kell kolm sõitsime sadamasse, et me jõuaksime laevale.

Teel kodu poole oli päris rahulik ning jõuame koju päev enne kooli algust.

See oli minu unistuse reis.

Stella Mari Cronander (7. klass)

 

 

FOTO: arcgis.com

Unistuste reis

Unistuste reis. Reis, mis võib sind viia kuhu iganes tahad ja keegi ei saa sind peatada. Reis millest oled sünnist saati unistanud. Reis nagu ükski teine. Võib-olla teisele poole maailma, ookeanide põhja või kosmose lõpuni. Selline reis peaks kõigil olema välja mõeldud, eks? Noh, mul ei ole.

Maailmas on tuhandeid ilusaid kohti kuhu ma tahaks minna ja asju, mida tahaksin teha ja reisida mulle väga meeldib, aga iga reis peab kunagi lõppema. Siis lähed koju ja võib-olla asjad on muutunud, aga võibolla on nad ikka täpselt samad. Mis siis nüüd saab? Asjad, mida sa terve elu oled tahtnud teha ja unistuste kohad on külastatud. Reisid, mis sa terve elu oled planeerinud ja mis võib-olla olid põhjus, miks sa enda raha kogusid on tehtud. Mis nüüd saab?

Sinu unistuste reis võib-olla on teise maailma, kus meil ei ole neid probleeme, mis praegu, et kliima soojeneb ja inimesi tapetakse, aga sellel maailmal oleksid enda probleemid. Kui sooviksid minna maailma ilma probleemideta oleks ka seal probleemid kuna meil on vaja probleeme, mida me saame lahendada, et me saaks tunda nagu me oleme midagi tähtsat teinud.

Mõnede unistuste reis võib-olla on ajareisimisega seotud, nagu, et nad tahaksid minevikku reisida, et midagi veel kord kogeda, aga samas läheks olevikus aeg edasi ja nad jääksid praegusest maha. Just see mõte, et olevikust maha jääda, pani mind mõtlema. Mul unistusreisi ei ole, aga võib-olla olen ma just praegu sellel reisil. Unistuste reis, mida planeerida ei saa ja mis võib viia mind paljudele erinevatele reisidele samal ajal. Elu. Minu elu on minu unistuste reis. Elu on toonud mulle mu pere ja sõbrad ja sellega ka minu õde ja vennad, sugulased ja parimad sõbrad kellel kõik on enda reisid milles mina osa olen. Meie reisid on kokku läinud ja loodetavasti jätkavad nad koos käimist, et ma nende reise veel kaua saaks jälgida ja uusi ning toredaid hetki nendega jagada. Et ma saaks nende juures olla, kui suured ja tähtsad asjad, aga ka väiksemad asjad juhtuvad näiteks, kui nad kooli lähevad ja kooli tulevikus lõpetavad. Siiamaani minu reisi jooksul olen ma näinud neid kasvamas ja arenemas nendeks imelisteks inimesteks kes nad täna on ja meie reis jätkub igavesti.

Minu elu ja unistuste reis ei koosne ainult nendest, kes on mulle kõige kallimad, vaid kõik, keda ma kunagi kohanud olen on nüüd osa minu unistuste reisist. Kõik on kuidagi mind mõjutanud ja ilma nendeta ei oleks ma samasugune.

Koos inimestega minu ümber olen ma iga päev loonud unustamatuid mälestusi, mida ma kogu aeg kaasas kannan ja nad on kõik koostanud  minu elu ja mind. Olevikus on asju millest ma võiks üle hüpata ja hoopis tulevikku reisida kus neid enam ei ole, aga see tähendaks, et ma jääksin ilma osast nende elust kellest ma kõige rohkem hoolin ja mälestustest, mis ma nendega koos selle aja jooksul oleksin teinud. Sellest ilma jäämine oleks palju hullem kui elada nende väikeste asjadega, mis praegu mind häirivad ja häirimustest ilma jäämine muudaks ka mind.

Nii et võiks öelda, et minu unistuste reis on juba alanud. Minu unistuste reisi ei ole ma planeerinud ja ega seda planeerida väga ei saagi kuna iga hetk võib elu teha midagi mis muudab kõike. Kõik need muudatused on osa minu unistuste reisit ja ma loodan, et see reis jätkab veel kaua.

Matilda Piotrowski (8. klass)

 

 

 

FOTO: https://www.churchofjesuschrist.org/

Muutuv maailm

Viimase aasta jooksul on väga palju muutunud. On üks teatud viirus, mis on terve maailma ümber korraldanud. Iga inimese elu on miskit moodi sellest mõjutatud, heas või halvas mõttes.

Me oleme kõik ilmselt kogenud, et kodus istumist tuleb rohkem ette. Mõnele meeldib, teisele ei meeldi. Mina olen üks nendest, kellele see meeltmööda ei ole. Iga kord, kui ma koju jõuan, istub vähemalt üks Guglunk oma arvuti taga ja vahib tõtt kõne teises otsas oleva küürutajaga. Kahjuks elan ma korteris, nii et mu pere on ühte kohta kokku pakitud. Kõrvaltoast kostab lakkamatu pomin ja isegi mu mürasummutusega kõrvaklapid ei vaigista seda. Varem oleksin ma vähemalt paar tundi inimestest ja elust puhata saanud. Aga nüüd ei võimaldata seda enam. Ma ausalt ei tea, millal mu ema ja isa viimati õues käisid.

Viirus on ka teinud nii, et mul enam kergejõustiku trenni pole. See on kaasa toonud positiivsed ja negatiivsed efektid. Positiivne on see, et trenn enam ei toimu. Noh, ma olen laisk inimene. Negatiivne on see, et trenne enam ei toimu. Ümbermõõt suureneb, ei ole midagi teha. Kuna külmkapp juhtub olema nii lähedal, ei suuda mu käsi ennast sealt eemal hoida. Peaks lukku panema.

Tegelikult prooviti vahepeal teha trenni digitaalselt. Tuleb välja, et kergejõustikut ei saa teha elutoas. See lõpetati ära.

Kooliga on nüüd nii, et iga teine nädal olen kodus. Hea asi on see, et äratuskella ei ole kohustuslik panna. Halb on see, et pomin kõrvaltoast äratab ikkagi üles.

Ma mõtlesin algul, et kodus olla on ülilahe. Aga varsti vajasid kirjandid oma kirjutamist ja siis mu õhin kadus ära. Muide, kas teadsite, et on olemas fenomen nimega kooliigatsus? Mina ka ei teadnud, kuni ma pidin nädala kodus passima ja päevad otsa kirjandeid kirjutama. Koolis olemine on tegelikult väga palju toredam ja iga kord, kui on vaja jälle kodus istuda, vajub mu tuju ära. See näitab, milline kariloom inimene on. Viirus on nagu õpetamata lambakoer, kes ajab lambad laiali.

Viimane kord, kui ma Eestis käisin, nägid asjad täiesti teistmoodi välja. Ma mäletan, kuidas lennujaamas panin maski ette ja kandsin seda terve aja kuni Tallinna lennujaamast väljumiseni. See ei olnud meeldiv lend, võin ma öelda. Nina oli sellest maski kandmisest tatine ja eriti tüütu oli mees mu taga, kes, ma ei tee nalja, ei pannud ükski kord lennu ajal suud kinni. Konstantselt rääkis oma kõrvalistujaga ja ma imestasin, et mu aju ei plahvatanud.

Tallinna lennujaamas läksin turvakontrollist läbi nagu tavaliselt, aga juurde oli tekkinud uus kontroll. Valges laborikitlis naine pani mu tooli peale istuma ja toppis ora ninna. See ei olnud eriti meeldiv kogemus, aga seda oli vaja selleks, et kontrollida, kas mul on viirus. Tulemuste saabumiseni pidin perega istuma karantiinis. See on siiani minu kõige meeldejäävam reis.

Viirus on palju muutnud meie elus ja ma tean, et see ei kavatse lähiajal veel kohvreid pakkida. Minu elu on see ka päris palju muutnud, aga muutusega tuleb kaasa minna. Ma olen kindel, et me saame sellest varsti üle ja siis me oleme kõik kogemuse võrra rikkamad.

Erik Ilison (9. klass)

JÄTA KOMMENTAAR

Please enter your comment!
Please enter your name here